/nginx/o/2017/09/05/7066549t1h50df.jpg)
/nginx/o/2019/12/20/12825444t1h622d.jpg)
Andrei Ojamets oli 13-aastane poisiklutt, kui ta esimest korda võrkpallitrenni sattus. Näpp oli antud ja ülejäänu on juba ajalugu – nagu taolistel puhkudel tavaks ütelda.
Mees, kes andis Eesti naiste võrkpallile uue näo
Ojamets on võrkpallis näinud ja teinud kõike, andnud mängule kogu hinge. Tulnud Eesti meistriks nii mängiva kui ka mittemängiva treenerina, nii naiste kui ka meestega. Juhendanud mõlema soo Eesti koondist. Maitsnud klubijuhi kibedat leiba. Kuulunud alaliidu ja treenerite nõukogu juhatusse. Tegutsenud kohtunikuna.
Käesoleva aasta üheksandal päeval nägid selle Pärnust pärit poisikluti silmad aga midagi sellist, mida polnud näinud, veel vähem teinud, mitte keegi. Eesti naiskond jõudis EM-finaalturniirile. Mõni ime siis, et need kõike näinud 55-aastase peatreeneri silmad Hämeenlinna spordihallis kui nõiaväel veega täitusid.
«Kui ühel päeval jõuad millegi selliseni, millest kohati ei oska või julge isegi unistada… Rääkimata teistest. No kuidas sa kirjeldad seda tunnet, kui järsku kohal oled? Keeruline. Peaaegu võimatu. See lihtsalt on midagi niivõrd erilist. Kes ise teeb, see teab. Täiesti teine tasand. Uskumatult võimas värk. Koos hirmsa väsimusega. Võib-olla nagu mägironija, kes on unistuste tipu vallutanud,» püüab Ojamets ligi aasta hiljem emotsioonides sobrada.
Ta lisab kohe: «Jah, meil oli ka õnne. Paljud soodsad asjad langesid kokku. Aga peamine, et me ise olime oma õnne sepad. Koduses mängus Tšehhiga oli pink lühike ja jäime kaotusseisu. Aga usk ja julgus ei kadunud. Müts maha naiste ees! Võitsime 3:2. See oli murdehetk.»
Tuleristsed Vana Maailma kahe tosina parema naiskonna jõuproovil möödusid arvatult eelkõige esimeste triibuliste kogumise tähe all. Kui viimases, viiendas mängus rööviti aga tugevalt Aserbaidžaanilt kaks geimi ehk punkt, tähendas seegi omamoodi väikest ajaloolist saavutust. Ojamets ei varjanud rõõmu ja ajas käed võidukalt taeva poole.
/nginx/o/2019/12/20/12825448t1h53f3.jpg)
Õrnema soo õrn teema
Kui kalendris aasta vahetub, oleme tagasi reaalsuses. Koduse liiga tase ja naisvõrkpallurite kandepind pole teinud mitte hüppelist tõusu, vaid kiratseb endiselt. Ojametsa unistus õrnema soo (pool)profiklubist näib vähemalt sama tabamatu kui paari aasta eest pääse finaalturniirile.
«See on äärmiselt õrn teema,» ütleb elukogenud treener. «Nagu Marko Mett (Ojametsa abiline koondises – toim) läbi musta huumori kord ütles: no life amet. Naistel on proffidena elatist teenida märksa keerulisem kui meestel. Kui lisada pere loomine ja muud elulised küsimused, siis saabki ehk aru, miks küsimus on keeruline ja õrn. Mis aga mõtlemapanev: tüdrukuid on trennides rohkem kui poisse…»
«Liiga tase peab tõusma. Kvalitatiivselt,» tähtsustab Ojamets. «Väga tore ja vajalik, et Audentes/Noortekoondis seal kaasa lööb. Aga tütarlaste ja neidude liigast peaks saama naiste liiga.»
Teatud perioodidel Eesti naiste koondise ja Tartu Bigbanki klubimeeskonna tüürimist isegi ühitama pidanud Ojamets ei salga: naisi ja mehi tuleb juhtida erinevalt.
«Naiste mäng on muutunud tohutult palju jõulisemaks. Ma ei ole kõige lühem mees (191 cm – toim), aga EMil käisin ringi ja vaatasin muudkui üles. Tõelised atleedid,» alustab Ojamets mõttekäiku. «Aga… Naised on ikkagi naised. Treener peab rohkem jälgima, mida suust välja ajab. Karpol (karjumisega legendaarseks saanud Venemaa naistetreener Nikolai Karpol – toim) ma kindlasti ei ole. Vahel tõstan häält, aga püüan vaadata, kuidas ja mille eest.»
Tulemus tõi tingimused ja konkurentsi
Praegu keskendub Ojamets taas Tartu Bigbanki meeskonna vedamisele. Kas ja milliseks kujuneb suhe naiste võrkpalliga, püsib esialgu lahtine.
«Kui tahe otsa saanuks, jätnuks kandidatuuri esitamata,» peab ta silmas naiste koondise juures jätkamist. «Samas tunnistan: ülinäljane ma ei ole. Piisavalt sellest kausist juba söödud. Sageli mõtlen ja tunnen hoopis: vajaksin aega ja võimalust, et minna end kuhugi täiendama. Et näha ja kogeda ise vahetult maailma tipptaset. Näiteks Alar Rikbergi (Ojametsa abitreener, kes paljude välismaa-aastate järel Eestisse naasis – toim) kõrvalt on minulgi palju uut õppida, ka asju ümber vaadata.»
Kui Gheorghe Crețu tuli, pidi ka alaliit rohkem pingutama hakkama. Kui ta midagi küsis, siis ka sai. Eesti treeneritele oli lihtsam vastata: raha ei ole.
Andrei Ojamets
Ojamets peab oluliseks üldise suhtumise muutust naiste võrkpalli ja loodab, et tänavune saavutus aitab seda hoida. «Järjepidevus peab tekkima. Nagu oli meeste puhul,» sõnab ta ning harutab mõtte lahti: «Kui Gheorghe Crețu (meeste võrkpallikoondise eelmine peatreener – toim) tuli, pidi ka alaliit kohe rohkem pingutama hakkama. Kui ta midagi küsis, siis ka sai. Eesti treeneritele oli lihtsam vastata: raha ei ole. Lõpuks polegi ju küsimus treeneri persoonis või rahvuses, vaid mängijates. Nemad võitsid kõige rohkem.»
«See ei tähenda, et ma kurdaks. Üldse ei kurda. EMiks valmistudes oli ka naistel kõik hästi. Varasemaga võrreldes isegi väga hästi,» räägib Ojamets. «Enne olime ikka tohutult odav võistkond. Ükspuha, kas võtta mõõdupuuks muu maailm või meie meeste koondis.»
«Olen siiralt tänulik, et mind usaldati ja võimalus anti. Tegin, mis ma tegin. Kui enne polnud seda koondist eriti kellelegi vaja, siis nüüd on tekkinud konkurents. Hindan juba seda äärmiselt positiivseks.»
Andrei Ojamets
Sündinud 6. juulil 1963 Pärnus
Treenerikarjäär: lõpetanud Leningradi Lesgafti-nimelise kehakultuuri instituudi. Tulnud 1991 ja 1993 mängiva treenerina, 1997–1999 ja 2003 Pärnu võrkpalliklubi naiskonna juhendajana, 2000 ja 2001 ESS Pärnu VK meeskonna, 2014 Tartu Bigbanki meeskonna ja 2018 TÜ/Eedeni naiskonna treenerina Eesti meistriks. 2012 Pärnu naiskonnaga, 2015 ja 2019 Tartu meeskonna ja 2018 naiskonnaga Balti liiga võitja. Olnud Eesti meeste ja naiste koondise treener. 1993–1998 Pärnu võrkpalliklubi president ja hiljem asepresident.