Vihane ralliäss: mina pidanuks 1993. aastal maailmameistriks tulema

Francois Delecour.

FOTO: WRC.com

Karjääri jooksul 106 MM-rallil osalenud ja neljal puhul ka poodiumi kõrgeimale astmele kerkinud Francois Delecour on siiamaani veendunud, et just tema pidanuks 1993. aastal tulema autoralli maailmameistriks. 

Prantsusmaa väljaanne Autohebdo külastas 57-aastast prantslast hiljuti, et teha põhiliselt juttu mehe garaažis seisvast Ford GT 40 neljarattalisest, mis paneb kiiremini tuksuma iga rallifänni südame. 

Pika intervjuu käigus lahati põgusalt ka Delecour'i WRC-karjäär, mille kroonimata tipuks oli 1993. aasta, mil ta platseerus Juha Kankkuneni järel hooaja kokkuvõttes teiseks. Prantslane on aga siiani veendunud, et tegelikult oli tema toona maailma parim rallimees. 

«Mina pidanuks tol aastal maailmameistriks tulema,» sõnab toona Ford Escort RS Cosworthiga kihutanud Delecour kindlameelselt. «Aga miks ma ei tulnud? Sest [Fordi toonane boss] Colin Dobinson otsustas mind Argentinasse ja Soome mitte saata. See kõlab idiootsena, kuid see plaan pandi paika juba enne hooaja algust.»

Nimelt oli 90ndate alguses võimalik endale (või meeskonnale) sobiv hooaeg ise kokku panna. Delecour'ile määratud programm koosnes Monte Carlos, Portugali, Prantsusmaa, Uus-Meremaa, Austraalia, Hispaania ja Walesi rallidest. 

Vahemärkusena tasub välja tuua, et just see on põhjus, miks peab Delecour näiteks tänavu WRC-masinaga debüteerivat Pierre-Louis Loubet'd kahekordsest ilmameistrist Walter Röhlrist kõvemaks sõidumeheks. «Röhrl ei sõitnud [karjääri jooksul kordagi] Soomes ja talle ei meeldinud ka Korsika. Praegu peavad sõitjad kihutama aga kõikjal. Loubet'l pole säärast valikuvõimalust,» selgitab ta oma mõttelendu. 

Nüüd tagasi aga 1993. aasta hooaja juurde. Delecour'i poolt välja toodud Argentina ja Soome rallidel, kuhu teda peale ei lastud, oli maailmameistriks tulnud Kankkunen aga kohal ning mõistagi triumfeeris soomlane mõlemal võidukihutamisel. Lisaks oli ta nobedaim Keenias, Austraalias ja Walesis. 

Hooaja kokkuvõttes kogus Toyota Celicaga kihutanud Kankkunen 135 punkti, Delecour, kes võidutses vastavalt Portugalis, Prantsusmaal ja Hispaanias, kaotas talle 23 punktiga. 

«Dobinson vastas mulle, et kui tahan sõita, siis pean ise raha leidma, kuna tiimi eelarves polnud seda ette nähtud. Vaja oli 1,5 miljonit franki (praeguses vääringus 230 000 eurot – K.J). Vastasin talle, et kihutan MM-tiitli peale – ma leian ülejäänud osa, kui Ford lisab omalt poolt 500 000 franki. Dobinson vastas selle peale, et ma tulen tšempionisks 1994. aastal...» krutib Delecour ajaratast. 

Uue hooaja esimesel võidukihutamisel Monte Carlos oligi Delecour nobedaim, kuid teisel rallil Portugalis tegi ta karmi avarii, mistõttu pidi vigastuse tõttu vahele jätma järgmised viis MM-rallit. Autosse naases ta lõpuks Soomes, kus oli neljas. Hooaja kokkuvõttes ei suutnud ta aga enamat kaheksandast kohast. 

Praegu tunnistab Delecour, et too õnnetus pani põntsu ka tema edasisele karjäärile, kuna ta kahjustas tugevalt oma jalga «Ma ei saanud seda siis välja öelda, kuid ma kaotasin oma jala liikuvuses väga palju. Eriti kanna ja varba töös. Mul võttis kaks-kolm aastat, et ümber harjuda,» sõnab ta. 

Teise huvitava vahemärkusena tasub välja tuua, et kuigi Rahvusvaheline Autoliit (FIA) ei autasustanud toona kaardilugejaid, oli 1993. aasta parim legendilugeja just Delecour'i paarimees Daniel Grataloup. 

Seda sellepärast, et Kankkuneni kaarilugeja Juha Piironeni tabas hooaja käigus ajuverejooks, mistõttu vahetati ta välja Nicky Gristiga. Soome rallil triumfeerides istus Kankkuneni kõrval aga hoopis Denis Giraudet.

Tagasi üles