Piimapakid ja Coca Cola purgid: endine tiimiboss paljastab, kuidas rattamaailmas dopinguga sahkerdati

Doping. Pilt on illustratiivne Foto: AFP/SCANPIX

«Ma ei taha kellelegi haiget teha, kuid pean vajalikuks rääkida tõde selle kohta, mida tegin ja nägin.» Just säärased laused on oma autobiograafiasse «Der Rudy» kirja pannud dopingupatuse Jan Ullrichi omaaegne tiimipealik Rudy Pevenage.

Endine Telekomi (hilisema nimega T-Mobile) šeff kirjeldab mahukas raamatus täpselt, kuidas käis sajandivahetuse paiku (vere)dopinguga skeemitamine. Pevenage toob näitena 2004. aasta Liege'i velotuuri, kus ta rentis tiimi hispaanlastest arstide Eufemiano Fuentese ja Jose Luis Merinoga ühist tuba, kuhu oli erisoovina tellitud ka väike külmkapp. Seal hoiti mõistagi verekotte. 

Kotikesi viis ratturitele endine mägirattur – kelle koodnimi oli Ali Baba – ja verekottide maskeeringuna kasutas ta kartongist piimapakke.

Nõnda toimus protsess, kui asjad sujusid, kuid nii mõnigi kord tuli meestel dopinguküttide pärast läbi elada ärevamaid momente. Näiteks 2001. aastal tuli Pevenage'il teeselda vetsupausi, et dopingusüstal WC-potist alla lasta. 

Keelatud ainete hoidmiseks ja transpordiks kasutati ka spetsiaalseid Coca Cola purke. «Need purgid olid vaheseinaga. Sisemine osa oli eraldi välja võetav ja see võimaldas aineid külmana hoida. Visuaalselt nägi see välja kui tavaline purk,» selgitab aastatel 1976-1988 ise ratturina leiba lauale toonud Pevenage. 

Nagu ikka, saavad kurjategijatele lõpuks saatuslikuks lihtsad vead. Pevanage'i aps juhtus 2006. aasta Giro d'Italial, kui ta tahtis Ullrichi ajasõidu triumfiuudist kuulutada ka dopinguarst Fuentesele. 

Kuna ta salajase telefoni kaart oli tol hetkel tühjaks saanud, kasutas ta eufoorias oma isiklikku numbrit, mida politsei pealt kuulas. «See polnud kõige targem lüke. Pärast seda oli politseil võimalik mind Fuentesega siduda,» sõnab ta nüüd.