Kobe Bryant - intensiivne staar

Kobe Bryant Foto: Daniel Dunn/USA TODAY Sports

2016. aasta aprillis analüüsis kultuurikriitik ja õppejõud Tõnis Kahu siis just korvpallurikarjääri lõpetanud NBA tähtmängija Kobe Bryanti kohta spordiajaloos. Bryanti traagilise hukkumise puhul avaldame loo taas.

Aprilli keskel sai läbi selleaastane põhihooaeg korvpalliliigas NBA. Sportlikus mõttes pidi õhtu peauudiseks olema Golden State Warriorsi meeskonna kõigi aegade võitude rekord. Sama õhtu seltskondlikuks sündmuseks pidi aga saama Los Angeles Lakersi staarmängija ja viiekordse NBA meistri Kobe Bryanti lahkumismäng. Tulemuse mõttes polnud sealt palju oodata – Lakers oli liiga viimaste meeskondade seas, Bryant tihti vigastatud ja ka muidu oma kõrgaegade kahvatu vari. Kuid nüüd viskas ta 60 punkti ja tõmbas tol päeval kogu tähelepanu endale. Kui me just tagantjärele rahunenuna ei avasta, et kogu selles Hollywoodi stsenaariumit meenutavas loos on ka midagi meeleheitlikku ja isegi lausa paroodia piiril egotsentrilist, edevat ja ülemõõdulist.

See õhkõrn piir kangelaslikkuse ja koomilisuse vahel on üks staarikuvandi levinud mustreid. Ainult et järjest vähem juhtun ma seda popkultuuris kohtama. Mõned ütlevad, et tõelisi staare enam ei ole. Teisalt võib olla ka just nimelt teisiti – staare on liiga palju. Või siis teevad nad lihtsalt liiga palju kära, lobisevad Twitteris, viidavad aega ja võtavad ruumi. Staar on nüüd ekstensiivne kategooria, ta ulatub laiusesse ja mastaapidesse, ta on nagu Kanye West, larger than life... Aga ehk just seepärast olen ma spordistaare rohkem armastama hakanud – see on viimane võimalus kohata intensiivseid staare. Selliseid, kelle puhul loeb päris draama ja päris traagika. Neid ei ole palju, ei saagi olla ega peagi olema. Aga Kobe Bryant on olnud üks selliseid – komplitseeritud oma olemuselt, ühtaegu tipus ja samas mitte päris, kahtlemata materjal filmide ja raamatute tarbeks tulevikus.

Vähe on tänapäeva spordis olnud nõnda vastakaid arvamusi tekitavaid persoone kui Bryant ja kui ma isiklikult sellele tagasi mõtlen, siis valdavalt olen ma olnud tema ja tema esindatud Lakersi tiimide vastu. Aga mingi masohhismi tõttu nautisin ma ühte Kobe Bryanti erilist talenti, mis tema mängudes pidevalt ilmnes. Bryant oli nimelt üks kõige tüüpilisem nn crowd-killer.

See tähendab, et tema silmapaistvaimad kõrghetked ei sündinud mitte tingimata kodupubliku aplausi saatel. Pigem oli tema jaoks dramaturgilises plaanis kõige täiuslikum olukord, kus publik oli tema vastu ja ta võis üheainsa viskega võtta saalist ära kogu energia ja lootuse. See on kommunikatsioon, mille sisuks on see, et staar platsil justkui teaks, et ma teda vihkan, ja vihkab vastu. Ma ei kujuta ette, et kogeksin midagi sellist mingis muus popkultuuri valdkonnas. Mäletan seda tunnet 2000. aasta kevadest – Bryanti meeskonnakaaslane Shaquille O’Neal oli finaalseeria neljandas mängus Indianaga vigadega välja langenud, aga 21-aastane Bryant tõi publiku vile saatel Lakersile lisaajal võidu.

Bryant saabus NBAsse kui hoonesse, mille olid sümboolselt valmis ehitanud kaks inimest. Esiteks liiga komissar David Stern, kes viis NBA välja vahepealsest väheatraktiivsest, rutiinsest ja kokaiinihämusest faasist ja muutis selle globaalseks vaatemänguks. Bryant mõistis seda uut maailma ja oma rolli meelelahutusmaailmas. Ta oskas sõnastada, oskas naeratada ja samal ajal öelda elegantselt, miks ta on eriline ja ainulaadne. Tema stiil polnud räpparlik bravuur, mis tasapisi NBAsse imbus ja millega liiga ka mõnevõrra võidelda püüdis. Bryant oli teistsugune – kui ta rääkis, siis jäi tunne, et ta näeb mängu läbi, igas mõttes.  

Teine võtmefiguur, mõneti olulisemgi kui esimene, oli Michael Jordan, selle uue impeeriumi sümbol ja korvpallur number üks siiani. Jordan muutis seda, kuidas spordist imagoloogilises plaanis rääkima hakati, ja selles kõnes oli religioosse hõllanduse sugemeid. Spordi praktiline toimeloogika seisneb suuresti absoluutses automatismis – sa ei saa igat oma liigutust iga kord uuesti konstrueerida ja nii pead sa treenima ennast masinlikuks, nõnda et keha toimiks ise, midagi liigset mängu lubamata. Vaatemäng tuleneb sellest, et sul on vastane, kes tahab seda sinu mehhanismi häirides sulle oma tahet peale suruda. Jordan oli eriline, kuna temaga seda justkui ei sündinud – ta oli tabamatu, kättesaamatu, ta püsis ja liikus õhus teisiti kui teised ning tema trajektoori polnud võimalik muuta. Kujundikeel, mida näiteks Nike tema puhul kasutas, viitas lendamisele – Michael Jordan kuulus maast kõrgemasse sfääri, kehatusse dimensiooni.

Kui Bryant liigasse tuli, oli Jordan juba taandumas, ja kuigi püsivad oletused selle kohta, mida nad tipphetkedel omavahel kohtudes suutnuksid korda saata, ei saanud me seda päriselt kunagi teada. Aga igatahes, kui Kobe Bryantil on oma müüt, mingi ajaloost või kultuuriloost tuttav lugu, siis räägib see meile klassikalisest troonipretendendi arhetüübist. Jordan, kes mängis platsil ju ka sama positsiooni, mida Bryant, oli tema Suur Teine.

Bryanti karjääril ongi seega erinevad tasandid ja sihid ja paljude silmis ei sobinud need tingimata omavahel kokku. Ühelt poolt tema ja ta meeskond, teisalt personaalne, monomaaniline tung olla maailma parim mängija iga hinna eest. Bryant mängis oma mänge kohati nii, nagu polnuks tema oponentideks mitte ainult viis vastasvõistkonna mängijat platsil, vaid ka neli meeskonnakaaslast. Ta vajas ruumi ega tahtnud, et nad talle ette jääksid. Lakersi võitudeaegne peatreener Phil Jackson ütles otse, et Bryant on mängijana mittetreenitav, uncoachable. Ning pärast 2004. aasta finaalseeriat (kus Lakers suurfavoriidina oma võimalused väga meeskondliku Detroiti tiimi vastu maha mängis) kirjutas ta Bryanti kohta oma raamatus «Viimane hooaeg»: «Ta oleks võinud saada Michael Jordani mantlipärijaks ja võita sama palju meistritiitleid kui tema. Ta võib praegugi võita veel paar tiitlit, aga poisiliku heerose imago asemel on meil nüüd tundetu püstolikangelase oma.» 

Aga see sõnastus ei tundu eriti lõpuosas päris õiglane. Kui Jordani mängustiil justkui peitis ja pühitses vägivalda ja julmust, mis kusagil sisimas on ehk spordi loomus, siis Bryant seda ei teinud. Tema mängus sai vägivald kunstivormiks, aga maast kõrgemale see ei tõusnud. Aga asi polnud muidugi mitte füüsilises vastasseisus, vaid just mentaalses halastamatuses, terasest haardes, tapjainstinktis, mida võis mängu televiisoristki vaadates tema silmades märgata. On mängijaid, keda võib soovitada lastele vaadata – hetkel ülipopulaarne Stephen Curry on näiteks selline. Bryantit mitte alati. Lugesin kusagilt, et aastal 2008 hääletasid teised NBA korvpallurid ta ülekaalukalt liiga kõige kardetumaks mängijaks.

Väljaande Sports Illustrated ajakirjanik Chris Ballard alustas oma kunagist portreelugu Kobe Bryantist just sedasorti vägivalla kirjeldusega. Bryantil oli juba enne liigasse tulekut kombeks valida endale pärast treeningut üks ühe vastu mänguks keegi tiimi nõrgematest mängijatest. Iga õnnestunud vise oli ühe punkti eest ja Bryant võitis tihti 80:0 või isegi rohkem. Hiljem üritas ta sedasama korrata Lakersis. Kujutlus kellestki, kes ei jäta järele, kui domineerib 40, 50 või 60 punktiga, on tegelikult vapustav. Sellist mentaliteeti on raske armastada, aga ka pilku ära pöörata on raske. Selles on ühtaegu midagi perversset ja imeteldavat, ühtaegu midagi kangelaslikku ja täiesti naeruväärset. Aga sellest oli meil juttu juba alguses.

Artikkel ilmus esimest korda Postimehe kultuurikülgedel 24. aprillil 2016.