/nginx/o/2020/01/29/12901626t1h45a5.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/12/13/7403355t1hbb22.jpg)
President Kersti Kaljulaid andis tänavu riigi teenetemärgid 114 inimesele, kelle pühendumus oma tööle ja kogukonnale on muutnud Eesti elu paremaks. Valgetähe III klassi teenetemärgi teenis ka Eesti Antidopingu nõukogu liige Kristjan Port.
Teenetemärgi teeninud Port: on ainult õige, et ühiskond pöörab dopingule rohkem tähelepanu (1)
«Nonii, nüüd peab maha istuma. Aitäh uudise eest. See on kindlasti vaikseks võttev ja pausipidav olukord,» oli Porti esimene reaktsioon pärast uudise kuulmist.
Möödunud aasta oli Eesti spordis paraku väga pahederohke, kuna mullu veebruaris lahvatas Austrias Seefeldis toimunud Põhja-suusaalade MMil suur dopinguskandaal, mis hõlmas ka viit meie atleeti. Seetõttu pole sugugi juhus, et president Kaljulaid otsustas just nüüd tunnustada meie antidopingu eestkõnelejaid. Sest praegu on doping ja selle vastane võitlus eestlastejaoks päevakajalisem kui kunagi varem.
«Paljude oluliste asjade puhul – surm on selline, mis kohe lööb – aga väga paljud olulised asjad, sealhulgas ka armastus, arenevad aja jooksul ja muutuvad pöördumatuks. Siin on sama nähtus, et ühel hetkel tunneme ära, et see [doping] on natukene segav asi,» lausus spordibioloog.
Kas ise vaatate oma elutööd orderi vääriliselt?
«Enda seisukohta ma kindlasti nii ei vaata. Ükskõik milline inimene oleks sel teemal tulnud ära märkida, sest see teema on tähis. Seetõttu usun, et on õigustatud, et ühiskond pöörab sellele tähelepanu ja tunneb ära. Võitmine pole lihtsalt võitmine, vaid on palju nüansirohkem.»
Mõnes mõttes võib ju öelda, et see, et Teid märgati ja tunnustati on halb. Kuna see tähendab, et meil on dopinguteema, millega tuleb tegeleda. Kui seda poleks, poleks ka ordenit.
«Samamoodi võiks öelda, et arste ja politseinike ei tohiks tunnustada, kuna nad räägivad ainult probleemidest. See on natukene kaasaaegne väljakutse – arvatavasti sotsiaalmeedia mõjul oleme muutunud üha rohkem illusoorses maailmas elajaks. Aga väikese rahva jaoks on see eriti haavatav. Siin peaksime aeg-ajalt tõele otsa vaatama. Tõsisemad valdkonnad peavad olema nähtavad.»
Kas dopinguga seonduv probleem on tavainimesele tegelikult arusaadav ja hoomatav? Või on see kordades suurem murekoht?
«See sõltub vaatenurgast ja argielu olukorrast – kus me vajame usaldust? Näiteks arsti või teadlase puhul eeldame, et see, mis nemad teevad, on alati parim. See usaldus on meil igapäevaselt kasutuses. Isegi autoliikluses ju usaldame, et vastutulija jälgib reegleid ega tule meie sõidureale. See on igapäevane elu osa.
Nüüd, kas seda kõike peab käsitlema spordi ja dopingu kaudu? Küsimus ongi, et kuidas ühiskonnas need sündmused kulgevad. Kas need toovad aususe ja usalduse esile? Kui meil oleks näiteks tervishoius mõni skandaal, siis temaatika sisu oleks täpselt sama.»
Kas nõustute väitega justkui oleks antidoping dopinguvastases võitluses alati tagaajaja? Nagu ka politsei võitluses kuritegevusega. Et selleks, et kedagi tabada peab olema kas a) metsikult õnne või b) tegemist süsteemse pettusega, sest alles siis jääb maha piisav rada, mida mööda jälitama hakata. Ühekordseid pettureid niisama naljalt ei leia.
«Siin on ka suurem strateegiline küsimus. Näiteks inimese immuunsüsteem õpib haigusega kokku saama ja ühel hetkel ütleb, et seda patoloogilise riski tegurit ta oma süsteemi enam ei lase. Keha õpib ise ja see hoiab kõvasti ressurssi kokku võrreldes sellega, kui ehitada enda ümber üks suur müür. Igaüks teab, et kodus saab aknast ka varas sisse tulla, aga kuniks seda pole juhtunud, siis ei hakata trelle ette panema. See on optimeerimise ülesanne: ennetamine oleks lihtsalt ääretult kulukas.»
Miks peab sport üldse puhas olema?
«Sellepärast, et see ei muutuks tööks. Aja jooksul oleme näinud, et sport on tegelikult mäng ja seal on terve hulk hüvesid, mida saadakse ainult siis, kui see püsib mänguna. Need hüved on meelehea kaudu tegevuse kordamine ja enda arendamine. Kui see muutub tööks, siis ei arendata enam ennast, vaid hakatakse kujundama tööprotsessi. Ja kogu lõbu kaoks ära. Aga seda inimestele enam vaadata ei meeldi. Töö ei tõmba pealtvaatajaid kaasa.
Ega see mäng pole ju tegelikult kerge, aga näeme rahvaspoordiüritustel, et inimesed tulevad seda tegema. Sest see on enamikele kasulik.»
Dopinguvastases võitluses pole ju tegelikult põhiküsimus selles, et mis ained ja mis kujul on lubatud vaid see, et miks inimesed on üldse valmis pettuse kasuks otsustama? See on rohkem psühholoogiline küsimus, mida ei saa fikseerida milligrammiga.
«Siin tulevadki mängu reeglid. Kui lepime kokku, et jalgpallis käega palli ei mängita, siis pole küsimus kas ma millimeetriga puutusin või mitte, vaid seal ei tohigi üldiselt käega mängida. Vastasel juhul kaob mängust mõnu ära.
Tegelikult on ju ainetega kogu aeg piire kombatud. Kõvasti üle 100 või isegi 1000 aasta, aga need on kõik lõppenud ohverdustega. 50ndatel saadi aru, et see kulu on pööraselt suur. Dopinguvastasus ei tule mitte politsei või ühiskonna poolt, vaid mängijate endi poolt. Lepitigi kokku, et aineid ei kasuta, aga võiduvõimalus jääb endiselt alles.
Jah, võinuks ka nii, et kõik kasutavad, aga see on palju kulukam lahendus. Milli- või nanogrammide tagaajamine on tegelikult ainult üks temaatika. Meil lihtsalt pole praegu paremat lahendust. Aga idee on selles, et see, milles oleme kokku leppinud, see jääb. Kohtunik otsustab, kas pall läks üle joone või mitte.»
Kas see oleks lahendus, kui spordialadel oleks eraldi puhas ja dopingu-kallutusega distsipliin? Või tegelikult tuleks dopinguvastases võitluses silmas pidada ka seda, et paralleelselt üritate Te säästa ka sportlaste tervist. Et nad piltlikult öeldes lihtsalt kõike sisse ei sööks?
«Sealt see ju kõik tuligi, et sportlased said oma innukuse tulemusena surma. Kui robustselt neid aineid kasutati... Dopingukontrolli vajadus tekkis spordi enda seest. See polnud väline surve.»
Doping on rahvaspordis kohati isegi vist suurem probleem kui tippspordis. Sest tippatleedil on vähemalt nõuandjad, et mida ja kui palju teha. Tal on kontroll kõrval. Aga lihtsalt rahvamaratonile minev Peeter... kes teab, mida tema sisse sööb.
«Seda võib vaadata kahtepidi. Üks on tõesti ohtlikuse vaatenurk ja siin on harrastaja palju suurema riski kandja. Aga teine on suurem pilt – kui paljud inimesed kaotaksid siis meelehead?
Isegi kui kuulutame tippsportlased kõik ennastohverdavateks teatraalseteks sündmusteks, siis see on ainult kaduvväike osa võrreldes nendega, kes võiksid kehalisest aktiivsusest nii meelehead saada kui ka tervist ammutada.
Kui see muutub ebameeldivaks, siis on see ühiskonnale palju suurem kaotus. See on kitsas vaatevinkel, et kõik puudutab tervist või ohutust. On vaja, et tajuksime seda sportlikku mängu, mis pakub meelehead osalejatele ja pealtvaatajatele.
Te teete oma tööd südamega ja paljud oskavad seda hinnata, paraku leidub ka neid Eesti spordisõpru, kes Teid just sellepärast ei salli. Sest Teil on julgust ajakirjanikega dopinguvastaste võitluse detaile arutada ja vajadusel luua ka avalik häbipink.
«Kui valdkond läheb korda ja keegi võtab seisukohti, mis sinu maailma segavad, siis esimene reaktsioon on emotsionaalne. Ja seda emotsionaalset ebameeldivat olen ma kindlasti kogenud.
Ma ei halvusta, et on olemas hallid massid, aga massis võimenduv pahameel on tegelikult inimese loomulik reaktsioon. See näitab, et asjad lähevad korda. Armastus asub vihaga samal teljel. See näitab, et temaatika läheb korda. See, et lahendus kõigile ei meeldi, on okei. Palju nukram oleks see, kui enamik ütleksid, et neid see temaatika ei huvita.»
Valgetähe teenetemärk on asutatud 1936. aastal Eesti rahva vabadusvõitluse mälestamiseks. Valgetähe teenetemärk antakse riigiteenistuses või omavalitsuses osutatud teenete tunnustamiseks ja välismaalastele Eesti riigile osutatud teenete eest. Valgetähe teenetemärgil on seitse klassi.