Karjääri lõpus Eesti jalgpallikoondise esikindaks tõusnud väravavaht tegi rahvusesinduses mitu pikka pausi. Ta debüteeris 1996. aasta augustis Valgevene vastu, kuid järgmiseks kohtumiseks läks aega veidi alla kuue aasta – 2002. aasta juulikuises viigimängus Kasahstaniga sai ta kirja 90 minutit. Pareiko pääses koondises platsile ka 2003. aastal, kuid järgmine mäng toimus enam kui nelja aasta pärast.
Muuhulgas Venemaa ja Poola kõrgliigades leiba teeninud Pareiko sai lõpuks rahvusesinduses kirja 65 kohtumist. Arv võiks olla selgelt kõrgem, kuid ta pidi mänguaja eest võitlema Mart Poomiga, samuti oli tema ja rahvusesinduse olukord kohati väga segane. Nagu kirjutas 2006. aasta Õhtuleht: «Kord soovis ta koondist esindada, kord mitte.»
2002. aasta Postimees kirjutas, et Pareiko ootas aastaid asjatult koondisekutset, kuid lõpuks lahtus tema viha Eesti vutijuhtide vastu. «Võtsin viit aastat kui õpiaega, olen sellega leppinud. Tegin nende aastatega palju tööd ja arvan, et väärin taas koondisekohta. Ma pole enam kellegi peale pahane, pahameel läks juba kaks aastat tagasi üle,» ütles ta.