Ultramehe emotsionaalne seiklus läbi Suure kanjoni: kui keegi mänginuks Eesti hümni, tulnuks mul pisar silma

3. veebruar 2020, 18:30

Ameerikas reisides kuulub vaatamisväärsuste nimekirja Arizona osariigis asuv maailmakuulus Grand Canyon. Selle servalt avanevad hunnitud vaated ja jalutuskäik rajal, mis viib lõpuks kanjoni põhja, Colorado jõe äärde, on igati asjakohane.

Turiste tervitavad kõikjal sildid: «Ärge mingil juhul kaaluge kanjoni põhja mineku mõtet. See on nii sügaval, et te ei suuda sealt enam iseseisvalt üles tagasi ronida.»

Ja siis... Tugevamad jalutavad näiteks punkti Skeleton Point, mis viitab naljaga pooleks justkui sellele, et sealt edasi minnes jääb inimesest alles vaid skelett.

Kogu inimkonna eksisteerimise aja on meid paelunud kõrgused, kaugused, sügavused ja mõistagi võiduajamised. Nii näiteks jooksid kaks meest Grand Canyoni põhja tunni ajaga läbi juba 120 aastat tagasi. Kaua neil kulus sealt väljatulekuks, pole teada.

31. jaanuaril 2020 tegin seikluse Suures kanjonis ja jooksin kaks korda selle põhja. Alustasin lõunakaldalt – South Rim – 2200 m pealt ja jooksin alla Colorado jõe äärde, kust tõusin edasi kanjoni vastaskülje – North Rim – 2600 m kaldale, et seejärel ringi keerata ja kogu teekond teistpidi tagasi teha. Seega läbisin kanjoni põhja kaks korda ja tõusin üles mõlema kalda servale.

Kogudistants oli 66 kilomeetrit ja tõusumeetreid üle 3400. Aega kulus koos puhkuste ja pildistamistega üheksa tundi ja 29 minutit.

Kuidas vajadusel välismaailmaga suhelda?

Looduses määrab meie tegevuse edukuse ilm. Üks mu sõber kulutas novembris R2R2R (Rim to Rim to Rim) seiklusele 24 tundi külma ja tugeva lumetormi tõttu. Suvel seevastu tõuseb kanjoni põhjas temperatuur üle 40 kraadi, mis on eluohtlik. Seega on tingimused igal ajal keerulised. Rusikareegel on, et kanjoni serva- ja põhjatemperatuuride vahe on päeval 15-20 kraadi.

Talveperioodil on kanjoni põhjas «vesi kinni keeratud».

Väga oluline on tunda oma piire, et oleks ajaliselt selge, kui palju varuda süüa ja juua. Oluline vahe on ka selles, kas liigud rajal 10 või 20 tundi. Talveperioodil on kanjoni põhjas «vesi kinni keeratud», mis tähendab, et veevarude täiendamine on sisuliselt võimatu. Kuid hiljem selgus, et rajal oli üks ojaületus ning sealne vesi oli väga maitsev ja olulise tähtsusega.

Rajavalik. Põhja pool on üks rada, North Kaibab trail, kuid lõunaküljel on kaks, Bright Angel ja South Kaibab trail. Määravaks sai valiku juures asjaolu, et South Kaibab on rohkem päikesele avatud ja seal on pigem vähe lund.

Kommunikatsioon. Levi seal pole, aga kui on tarvis välismaailmaga suhelda, siis kuidas seda teha? Mina kasutan selleks Garmin inReachi, mille abil jõuab minu asukoht kaardile ja internetti ning võimaldab saata sõnumeid. Kuna minu satelliidisõnumite kuumaht on 40 ja iga seda piiri ületav sõnum maksab, on see teenus avatud ainult lähedastele.

Laskumine külma ja pimedasse tundmatusse

Hommikul kell 5 näitas autotemperatuur miinus kaheksa kraadi, taevas sirasid tähed ja puudeladvas rippus väike kuusirp. Kott selga, lamp pähe ja esimesed 3,5 kilomeetrit joostes mööda maanteed South Kaibab trailhead'i, et jõuda laskumisele viiva matkaraja algusse.

Külm. Väga külm. Valisin riietuse pigem õhema, sest all lubas päevaks 16 kraadi sooja. Panin selga lühikeste käistega õhukese spordisärgi, käised ja peale jooksujaki.

Algas laskumine lumisel ja jäisel rajal. Kuna päeval trambivad seal üles-alla ka ponid, siis ohtlikku kiilasjääd ei esinenud. Jooksin ja mõtlesin, kuidas üks suur asi algab mitmest väikesest sammust. Serpentiinid vaheldusid, nagu ka see pime, püstloodne, kõhe ja aimatav kuristik, mis haigutas kord paremal ja siis vasakul.

1800 meetri kõrgusel lõppes lumi ja edasine rada oli lihtsalt kivine, kuhu oli toestamiseks laotud iga pooleteise meetri järel ristipidine kivirida. Kõige hullem, mis võis juhtuda, oli kukkumine laskumisel.

Aga siis see juhtus – kukkumine

Olin jooksnud neli kilomeetrit, kui korraga takerdus jalg ühe astme taha ja sukeldusin suure hooga pea ees kuskile kaugusse. Tegelikkuses järgmisesse astmesse.

Olin pikali rajal. Proovisin hingata – sain. Vaatasin kella – pulss oli ka olemas. Järelikult elus.

Olin pikali rajal. Proovisin hingata – sain. Vaatasin kella – pulss oli ka olemas. Järelikult elus. Uhh, hea seegi. Tõusin püsti. Ei suutnud tasakaalu hoida ja istusin esimesele kivile, mis tundus täiesti soe, kuigi temperatuur võis olla miinus neli kraadi.

Istusin igaviku. Katsusin end läbi. Põlv marraskil, käsi valus, rind valus, lõug natuke valus. Otsustasin, et olen terve ja liigun edasi. Tõusin, astusin kaks sammu… Ja istusin uuesti kivile. Pea oli segi. Pöörane tasakaaluhäire. Püsti seista ei saanud.

Istun teise igaviku ja kõik kivid tundusid millegipärast soojad. Kell näitas, et pulss oli 54. Peaksin olema juba päris taastunud. Ootasin, kuni pea sai jooksmiseks täiesti selgeks, sest kõndimine pole minu tegevus.

Hiljem selgus, et istusin vaid kaks minutit. Nüüd siis tean – igaviku pikkus on minut.

Ületasin pimeduses nähtamatu, kuid seevastu hästi kuuldava jõe. Saatsin satelliidi kaudu sõnumi, et olen omadega põhjas ja liigun edasi. Kuid siis tulid mulle ootamatult vastu kolm seljakottide ja punaste lampidega matkajat. Kuidas? Mida need inimesed öösel kottpimedas kanjonis teevad? Matkavad? Nagu… Päriselt?

Kohe saabus selgus. Jõe ääres asuvas väikeses külakeses Phantom Ranger Station saavad mitmepäevased kanjonimatkajad ööbida. Nad lihtsalt hakkasid juba enne päikesetõusu ülespoole astuma, et ikka õhtuks kanjonist välja jõuda. Küla oli varajaselt elus, majad valgustatud ja pealampidega inimesed sebisid ringi.

Kilomeetrid kõhedas kanjonis

Rada hakkas kohiseva oja kõrval ülespoole tõusma ning aeg-ajalt kuulsin oma sammude ja veerevate kivide kummalist kaja. Tajusin vaevumärgatava taevatriibu järgi, et jooksin kitsas, kuid väga kõrgete kaljuseinte vahelises tunnelilaadses kanjonis.

Valges tagasi jõudes nägin selle koha täielikku võlu ja ikoonilisust. Tekkis tunne, nagu oleksin sattunud filmimaailma ja kinolinal nähtud võrratud kanjonid ongi päriselt olemas. Telefonikaamerasse seda ilu püüda ei suutnud.

22 kilomeetri pikkune tõus oli täis unustamatuid vaateid. Päikesetõus süütas ümberkaudsed mäetipud ereda punakas-kollase leegiga särama. Kanjon muutus laiemaks ja rada kandis mind läbi rohelise looduse ikka edasi, põhja suunas. Teadsin, et lõpus pean järsemal nõlval nagunii kõndima, seega hoidsin ühtlaselt head jooksurütmi, millega jõuaksin võimalikult kaugele.

Külm kalju võttis jälle raja oma hoolde ja kõrgustest avanev vaade muutus iga sammuga üha avaramaks. Püüdsin palju kordi ette aimata, kuhu rada viib, sest ees valendas vaid puhas püstloodne kalju. Kus see rada seal olla saab? Aga ometi sai. Seinale oli rajatud meetrilaiune käigutee, mis viis serpentiinina edasi üles.

See on veider tunne, kuidas maailm liigub mitmel erineval kiirusel jooksjaga kaasa.

Pool pilku ette suunatud ja teine pool üle kuristikuserva ekslemas. See on veider tunne, kuidas maailm liigub mitmel erineval kiirusel jooksjaga kaasa. Käega katsutav kaljusein möödus minuga võrdsel kiirusel, kuristik oli seevastu hoo maha võtnud ja minu teine külg liikus aegluubis läbi tühjuse.

Varjulisemad kohad tõid rajale väikesed lumeviirud. Ponidega seal praegusel aastaajal ei käida ja inimesi liigub harva, mistõttu esinevad palju keerukamad lume- ja libedaolud kui kanjoni lõunaküljel.

2200 meetri kõrguselt oli ülespoole ainult järjest pakseneva lumega rada ja kohati oli edasiliikumine täitsa sumpamine. Vana indiaanlasest jäljekütt minus ütles, et viimased jäljed lumel on kahe päeva vanused. Lõkkekohad ei suitsenud enam ammugi.

Milline on õige tempovalik?

Lõpuks olin üleval. Esimene pool tehtud ajaga neli tundi ja 45 minutit.

Sumpasin paksus lumes, leidsin istumiskoha ja tegin pilti. Päike paistis. Kuigi olid mõned miinuskraadid, rändas jooksujakk kotti. Pakkisin ära pealambi, vahetasin ette taskusse uue joogipudeli ja tšillisin seal natuke.

Ükskõik millise pikkusega rada – olgu selleks poolmaraton, maraton või pikem ultrajooks –, on tempovalik õige siis, kui tunned poole peal, nagu poleks veel jooksma hakanudki. Aga kui tunned poole maa peal väsimust, midagi valutab või midagi hõõrub, siis on kindel, et teine pool kujuneb ainult üheks kannatuste rajaks.

Mina olin värskust täis, jalad olid mõnusad ja tahtsid juba hakata alla jooksma. Ega ma neid siis kinni hoidnud, andsin aga minna.

Kuigi rada viis allamäge ja joostes möödusid kilomeetrid kiirelt, oli see teekond uskumatult pikk. Ilm muutus üha soojemaks, käärisin käised alla ja jooki läks rohkem, kui arvasin. Esimese poole läbisin plaanikohaselt – pool liitrit vett. Tagasiteel vajasin vett aga kaks korda rohkem ning päästjaks osutus üks oja, kust sain pudeli täita.

Emotsionaalne lõpp

Läbisin taas rohelised aasad, tunnelkanjoni, küla ja jõudsin teist korda jõe äärde. 60 kilomeetrit oli juba jalgades, kui tekkis idee proovida, kas saan kanjoni põhjast kahe tunniga välja. Jalad olid küll juba natuke väsinud, aga vedasid mu siiski kenasti üles. Tagasijooks samuti ajaga neli tundi ja 45 minutit.

Lõpuks tagasi South Rimi peale jõudes valitses ülev ja ühtlasi õnnelik meeleolu. Kui keegi mänginuks Eesti hümni, siis tulnuks mul ka pisar silma. Muidugi olen palju pikemaid ja raskemaid mägiseid jooksuvõistlusi läbinud, kuid see seiklus oli emotsionaalselt täiesti teisest klassist.

Kommentaarid