:format(webp)/nginx/o/2024/12/20/16556202t1hb4c5.jpg)
/nginx/o/2020/02/09/12931204t1h6272.png)
Kui eestlased saavad talvistel ekstreemspordiüritustel kaasa elada Kelly Sildarule, siis sakslased hoiavad suveperioodil pöialt BMX-ratturile Lara Lessmannile.
Hulljulge sakslanna, kes söandab lennata ainult ratta seljas
Sarnaselt Sildarule on ka tema auhinnakapis noorte olümpiamängude kuldmedal. X-mängude medaleid 19-aastase sakslannal aga pole, kuid seda sellepärast, et korraldajad pole naiste BMXi ametlikku kavasse kunagi lisanud. Loodetavasti on see trend aga varsti muutumas.
Küll on naiste BMX esindatud Tokyo olümpiamängudel, kuhu Lessmann suure tõenäosusega Saksamaa esindajana läheb. Naiste eliidi edetabelis teist kohta hoidev rattur loodab Jaapanist naasta medaliga, kuid rõhutab, et tegelikult pole autasu ekstreemspordis oluline. Peaasi, et oleks lõbus.
«Kui sa osaled võistluses, siis üritad muidugi võita. Ka mina tahan nii Simple Sessionil ja olümpial võita, kuid kui nii ei juhtu, saan ma olla uhke, et jõudsin niigi kaugele. Kui sa annad endast parima, aga tuled alles neljandaks või viiendaks, siis sa ei saa ju enda sõprade peale pahane olla, sellepärast, et nemad olid sinust paremad,» sõnab Lessmann, kellest sai nädalavahetusel esimene nais BMX-rattur, kelle Red Bull enda tiiva alla võtnud.
«Te sõidate ju kogu aeg koos, sunnite teineteist takka, mistõttu muututegi kogu aeg paremaks. See ongi ekstreemspordi võlu. Mõistagi on inimesi, kes saavad vihaseks kui nad kaotavad, kuid seegi on elu osa. Kaotatakse ka mujal. Seda tuleb lihtsalt osata teha. Minu hinnangul pole säärane vihastamine seda lihtsalt väärt. Peame hoolitsema selle eest, et see fun ala juurest ei kaoks,» jätkab ta elutargalt.
Simple Sessioni eripäraks ongi tema sõnul asjaolu, et siia kogunevad inimesed, kellel pole vahet, kas nad võidavad või kaotavad. «Peamine on see, et sinul oleks lõbus ja näitad teistele, mida sa oskad,» leiab Lessmann.
«MK-võistlustel on mõistagi neid, kes tagumiste kohtade üle kurvastavad. Samas, kuna nüüd on tegemist olümpiaalaga, siis paljud sõidavadki selle nimel et võita. Aga minu meelest saab areneda ainult siis, kui sa seda ala ka ise naudid. Paratamatult tuleb sekka halvemaid päevi, kuid neisse ei tasu liiga tõsiselt suhtuda.»
BMXi juurde jõudis Lessmann tänu vanemale vennale, kes tema jaoks raja sisse tallas. Seetõttu oli ka vanematele lihtsam selgitada, et temagi tahab just ratta selga ronida. Hoopis veli oli see, kellel kulus rohkem aega, et mõttega sina peale saada.
«Alguses oli tal minu pärast sõprade seas natukene piinlik, sest ma olin ikkagi «see väike õde», kelle eest tema pargis ühtäkki hoolitsema pidi hakkama. Aga kui ta nägi kui suur kirg mul selle ala vastu on, siis ta aktsepteeris seda ja praegu on ta minu üle juba väga uhke,» sõnab sakslanna.
Kuna vend lõpetas professionaalsel tasemel sõitmise neli aastat tagasi ära, on Lara praegu ilmselt perekonna osavaim rattur. Seda ka põhjusel, et toona polnud kõiksugu rambid ja hüpped veel nii suured, vaid rõhku pöörati rohkem tänavasõidu trikkidele.
«Mina olen rampidega justkui üles kasvanud, mistõttu olen nendega harjunud. Vennasel seda kokkupuudet väga pole,» leiab ta. «Mõni aasta tagasi jäid tüdrukud veel kõvasti poistele alla, kuid praegu tõuseb meie tase metsiku kiirusega. Poistel aga enam väga mitte, sest neil hakkab piir vaikselt ette tulema.»
Sellegipoolest pooldab Lessmann pigem naiste ja meeste klassi lahus hoidmist. Kuna Saksamaal pole nõrgema soo rattureid just liiga palju, tuleb tal kodumaal enamasti kuttidega koos sõita. Temal pole selle vastu midagi, kuna isegi selles konkurentsis suudab ta poodiumile jõuda. Üldiselt jäävad aga naised meestele veel alla, mistõttu on toredam, kui alad on eraldi, sest siis pääsetakse tema hinnangul rohkem pildile.
Kannab uhkusega kiivrit
Rattaselga istudes tõmbab Lessmann ka alati pähe kiivri. «Kannan seda uhkusega, kuna olen noortele eeskujuks. Tahangi näidata neile, et see on lahe. Ja lisaks siis veel turvaline,» lausub trikirattur.
Lendamist sallib sakslanna aga ainult rattaga, sest kui juttu tuleb õigesse raudlindu istumisest, lööb välja tema suurim nõrkus: lennuhirm.
«See lööb välja siis, kui lennuk väriseb: õhkutõusul ja maandumisel. Mul on siis tunne, et teeme avarii. Hakkan higistama ja peopesad lähevad külmaks. Kui tuleb turbulents, siis ma tahaks lihtsalt karjuda, et laske mind välja. Mu sõbrad on üritanud mind lohutada, et kui lennukis midagi juhtub, siis on niikuinii hilja. Ehk milleks karta, naudi parem lendu. Aga seda ma kardangi, et ma ei saa ise midagi teha. Samas, tegelikult on tore kui sa midagi kardad, sest see tekitab tunde, et oled ikkagi inimene,» lõpetab ta filosoofilisel noodil.