«Olen alati olnud tüdruk, kes teeskles, et on poiss.»
Rootsi tippkergejõustiklane vahetas keskealiselt sugu

Rootsi lipud.

FOTO: imago images / Bildbyran/Scanpix

20 aastat tagasi tõusis Martin Eriksson Belgias Gentis toimunud sise-EMil poodiumi teisele astmele. Ta oli äsja ületanud 5.70, mis andis Aleksander Averbuhi (5.75) järel teise koha. Praegu teda enam tänaval ära ei tunta, sest ta on vahetanud sugu, välimust ja nime. 

Tänaseks on Martinist saanud ametlikult Veronica Eriksson. Ja ta on naine. «Tegelikult olen alati olnud tüdruk, kes lihtsalt teeskles, et on poiss,» sõnab ta Expressenile. 

Et naiseks saada, käis Veronica eraldi logopeedi juures, et oma hääletooni muuta. Oli üle kahe aasta hormoonravil ning käis eelmisel aastal isegi iluoperatsioonil. 

«See oli väga hirmus kogemus. Olin nädal aega pärast seda kerges šokis,» sõnab kuuekordne Rootsi teivashüppetšempion, kes tegutseb praegu IT-firmas konsultandina. «Kui vaatasin peeglisse, siis sealt vaatas vastu nägu, keda ma ei tundnud. See oli päris hirmutav. Kui kohtusin pärast seda esimest korda oma vennaga, sõnas ta, et poleks mind ilmselt niisama ära tundnud.»

Kõhklused hakkasid varakult

Erikssoni sõnul oli soovahetus tema jaoks väga raske otsus, mis nõudis talt palju ohverdusi. Kuid praegu on ta oma valikuga 100 protsenti rahul. «See painas mind kümme aastat. Läksin selle mõtte peale [et kas vahetada sugu või mitte] hulluks. Nüüd ei pea ma enam sellele mõtlema. Mul on üks mure vähem.»

Oma «murest» sai ta aru juba varases lapsepõlves. Nii nelja-viieaastaselt, kui ta eelistas plikalikumaid riideid poiste omadele. Esiti üritas ta selle vastu võidelda, mistõttu avastas enda jaoks teivashüppe. 

«Üritasin seda lihtsalt alla suruda. Liikuda teises suunas ja tegelda millegi mehisega. Just seepärast alustasin kergejõustikuga ja jõudsin teivashüppeni,» krutib Veronica ajaratast tagasi. «Kuid mõtted jäid alles. Tahtsin ikka olla naine.»

Sirgudes üritas ta endas rohkem selgusele jõuda. Ta proovis nii naiselikke kui ka mehelikke asju. Riideid. Kuniks sai aru, et teda tõmbab nõrgem pool. «Ma tahtsin olla naine. Tutvustada ennast naisena. Aga ma ei saanud seda maailmale kuulutada, sest nad ei mõistnud seda,» meenutab ta kergejõustikukarjääri lõpuaastatel peas valitsenud mõtteid. 

Lapsed näevad teda isana

Sportlastee lõpus tutvus toona veel Martinina ennast tutvustanud Veronica tulevase abikaasa Jennyga, kellele julges viimaks oma naiselikest mõtetest ka rääkida. Praeguseks on Veronica ja Jenny abielus ning kasvatavad kaht ühist last – Isaaci (14) ja Natalied (11). 

Enim pani nende suhte proovile see hetk, kui Martin ütles sõnaselgelt välja, et soovib sugu vahetada ja ametlikult Veronicaks saada. See viis aastat tagasi tehtud otsus oli pere jaoks karm. Lausa raputav. Kuid praeguseks on nad sellest üle saanud. Üheskoos. 

Ka lapsed on sellega harjunud, kuid kutsuvad Veronicat jätkuvalt isaks. 

«Isa jääb alati isaks. Kuid minu lapsed hakkavad teda ilmselt juba vanaemaks kutsuma, sest nemad sirguvad teadmisega, et ta on naine. Seda ei õnnestu mul muuta. Ootan põnevusega, et saaksin talle ka ise vanaema öelda,» sõnab 11-aastane Natalie. 

Tagasi üles