«Ongi käes aeg, kus meie sportlase jõudmine maailmas 40 parema sekka on norm.»

Lapsed sportimas. Tiit Madalvee leiab, et noorte liiga kerge elu jätab jälje ka Eesti spordimaastikule. Pilt on illustratiivne. Foto: Urmas Luik

Spordimeistrid tulid reeglina maalt, kus tuli varakult igale vähegi jõukohasele tööle käed külge lüüa - põllul, laudas, metsas. Tööpäev oli pikk, põld narrimist ei salli. Siit kasvasid jõud, eneseusk ja visadus.

Kahekordne maadluse maailmameister August Englas meenutas: «Olin 18, ei olnud tööd, mida kartnud oleksin või millega poleks toime tulnud.» Maalt on pärit meie rahvuskangelaseks tõusnud Kristjan Palusalu, on ka Johannes Kotkas ja Heiki Nabi.

Nooruses omandatud tööeetika kandus edasi sporti ja seda jätkus kogu edaspidiseks eluks. Nii oli siis, enam ei ole. Ei ole ka rasket maatööd, vaid on masinad. Ei ole ka tulevasi meistreid silmapiiril tulemas.

Tegu on põhjuse ja tagajärje dialektikaga. Alusmüür - vaimne ning kehaline - on ladumata. Ja ongi käes aeg, kus meie sportlase jõudmine maailmas 40 parema sekka on norm, kümne hulka lausa kordaminek.  

Väikesele rahvale, ja seda me oleme, on vaja oma kangelasi. Samastame end nendega, lööme selja sirgu ning oleme uhkedki. Edukas pallilahing tuhandete silme all tõstab vaatajate töövõimet päevadeks ja parandab tervist - positiivne emotsioon ju! Kaotus aga tapab.

Olen aastaid sportlasi ettevalmistanud ja näen, et läbi löövad need, kes on suutelised ja valmis ka valu taluma. Seda just spordis. Siit tulevad võitjad. Toime tulevad ka need, kelle valutaluvus on väiksem, silitamisega kedagi kaugele ei vii. Siit vormub autsaiderite seltskond.