:format(webp)/nginx/o/2020/02/21/12957149t1h44a7.jpg)
Kui Jukka Toijala eelmise aasta lõpus Eesti korvpallikoondise peatreeneriks kinnitati, kerkis õhku palju küsimärke, mõnigi neist negatiivse alatooniga. EM-valiksarja esimese matši veenev 81:72 võit Põhja-Makedoonia vastu vaigistas kiibitsejad ning üllatas ilmselt ka kõige suuremaid optimiste.
Mõistagi ei saa esimese mängu järel pilvedesse tõusta, ent esimene amps oli õite magus. Postimees jälgis toimuvat otse sündmuste keskel Skopjes. Toome välja mõned tähelepanekud.
«Ma oskan ka karjuda, kuid pigem eelistan rahulikku stiili,» ütles Toijala umbes kuu enne valiksarja algust Postimehele antud intervjuus. Matš Põhja-Makedoonia vastu oli selle ehe tõestus.
Juba algusest oli näha, et soomlane pole juht, kes ebaõnnestumiste peale enesevalitsuse kaotaks. Kui midagi läks viltu, selgitas ta rahulikult pingil istunud meestele, mida antud olukorrast ootas. Võimaluse tekkides, näiteks surnud palli ajal, kutsus ta platsil olnud mängija enda juurde ning andis juhised, selle asemel, et üle väljaku räusata. See näitab usaldust. Toijala teab, et apsud on vältimatud, ent suures plaanis mõistavad mängijad oma rolli.
:format(webp)/nginx/o/2020/02/21/12956305t1h2946.jpg)
Lisaks pole värskelt debüüdi teinud juhendaja kiitusega kitsi. Isegi kui rünnak korviga ei lõppenud, ent eeltöö oli kokkulepitult tehtud, tunnustas ta hoolealuseid aplausiga. Sama kehtis kaitsemängu puhul. Kindlasti on Toijala tänapäevane treener, kes üleliia piitsa ei viibuta, vaid suunab murekohtadele tähelepanu kaalutletult.
Tähtis on märkida, et raskes olukorras ei kaotanud loots pead. Ta jäi rahulikuks ka siis, kui Põhja-Makedoonia vähendas umbes viie minutiga 22-punktilise kaotusseisu üheksale. Tõsi, tal oli võtta jääkülma närviga Kristian Kullamäe ja paljude tippliigade karastusega Siim-Sander Vene, kuid pealiku ülesanne ongi mängijatele nende usaldamise kaudu enesekindlus anda.
Enne mängu rõhutati korduvalt, et mõlemad satsid on uue näoga ja verivärske peatreeneriga, mistõttu puudub igasugune ülevaade vastase mänguplaanist. Tõsi, kuid Toijala koostöös abiliste Heiko Rannula ja Indrek Reinbokiga näitas nö kohvipaksult ennustamise meistriklassi.
Treeneritebrigaadil oli teada, kes on vastaste ohtlikumad mehed ning kuidas neid takistada. Martin Dorbek võttis esimeste minutitega tuju paljukiidetud Nenad Dimitrijevićilt ning sealt Põhja-Makedoonia rünnak kipsi jooksiski. Avapoolajal nullile jäänud mängujuht viskas pärast suurt vaheaega soliidsed 15 silma, kuid siis oli juba hilja.
Jah, tuleb silmas pidada, et Põhja-Makedoonial ongi seitse-kaheksa tõsist mängumeest, mis tegi meie elu veidi lihtsamaks. Kuid vaatamata info vähesusele oli eestlastel kindel (kaitse)plaan, millest kinni hoiti ja see ka toimis.
Nii mängijad kui ka Toijala ütlesid mängu järel, et neil oli õnne, sest vastased eksisid üsna palju vabadelt viskekohtadelt. Siiski, ideaalset kaitset ei mängi ükski võistkond ning teatud kohtades – Eesti puhul oli see eile korvi alt kokku tõmbamine – tulebki riske võtta. See tasus end kuhjaga ära. Kõik muu kõrvale jättes võib öelda, et Eesti mängis korralikku võistkondliku kaitset.
#Estonia ?? dominate on the road against @Makbasket ??!
— FIBA EuroBasket (@EuroBasket) February 20, 2020
Highlights!#EuroBasket pic.twitter.com/8yOnjscRNw
Arvestades, et matšile eelnes vaid kuus treeningukorda, mängiti ka üllatavalt ladusat rünnakut. Toijala lubas lihtsat mänguplaani ja nii ka läks. Eesmärk tekitada võimalikult palju ebavõrdseid vahetusi toimis ning mängijad kasutasid võimalused ära. Jah, kohati mängiti kalevcramolikult palju üks-ühe vastu, ent lahendused ei jäänud ühekülgseks. Lisaks läbimurretele ja kaugvisetele käis pall kenasti läbi ka korvi alt. Lähi- ja kaugvisked olid tasakaalus. Märkimisväärne on tõik, et kõik mängijad suutsid nõnda lühikese ajaga oma rolli sisse elada.
Toijala kasutas eilses matšis kümmet meest. Mis siin salata, nii mõnegi kohal olid väikesed küsimärgid. Kuidas Hispaania esiliiga tagaotsa klubis palliv mängujuht liidrikoormat kannab? Kas künklik hooaeg Itaalia kõrgliigas on jätnud sügava jälje? Kas Eesti-Läti liiga pealt kannatab ka koondises mütata? Ja nii edasi…
Enamik küsimustest sai väga positiivse vastuse. Kindlasti tasub välja tuua Kullamäe, kes tõestas, et Sten Soku puudumisel on meil tasemel mängujuht ikkagi olemas. Kindlasti ei tasu temalt stabiilselt loota sääraseid viskekontserte, ent 20-aastane pallur tõestas, et ta on tegija. Rõõmu valmistas tõik, et tema palliga tegutsemine on muutunud selgelt paremaks, tõenäoliselt tuleb see enesekindluse pealt.
Kiitust väärib Kregor Hermet, keda treenerid tõenäoliselt Kaspar Treierile eelistasid. Juba mõnda aega koondises tiirelnud korvialune mürakas näitas, et koduse liiga head partii pole juhus. Ta sekkus pingilt väga julgelt, viskas omadelt kohtadelt ära ning andis kaaslastele väärt puhkeminuteid.
Henri Drell näitas nobedalt, miks teda NBA-ga seostatakse. Pärast esimest veidi ebalevat rünnakut tundis ta end nagu kala vees. Tõsi, söötu temalt enam väga tihti ei tulnud, kuid lühikese ajaga toodud kuus punkti aitasid Eestil teise veerandaja võita 25:5. Kui treeneritel õnnestub mängunäljas noormeest veidi taltsutada, on temast kindlasti koondisele juba praegu kasu. Peamiselt heideti talle ette, et pärast ründelaua hankimist tuleks pall välja sööta, mitte kohe mitme mehe vastu viset punnitada.
Vanadest tegijatest oli seisusele vastavalt kõige kindlam Vene. Väikese kõhuhäda kiuste näitas kapten rünnakul kindlat kätt, aidates mitmel puhul raske tabamusega võistkonna reele. Lisaks oli tema pluss-miinus näitaja võistkonna parimana +15.
:format(webp)/nginx/o/2020/02/20/12956285t1h600b.jpg)
Kui paaril mehel õnnestus end eile ületada, siis nii Kristjan Kitsingu, Janari Jõesaare kui ka Rain Veidemani pealt jäi varu. Tõsi, neist viimane oli küll hädas visketabavusega, kuid tema teravused ja head söödud tõmbasid mängu laiali. Jõesaar jäi rünnakutel passiivseks, Kitsingul üleliia häid viskekohti ei tekkinud. Mõlemat tasub aga kiita, sest oma statistikat kumbki vägisi ei jahtinud – sel korral oli teiste päev.
Tervikuna võib rahule jääda ka lauavõitlusega. See pole kunagi olnud meie koondise tugevaim külg, kuid sel korral olid asjad mõlemal pool väljakult üsna hästi kontrolli all. Võib loota, et järjest küpsev, võistkonna ainus puhas keskmängija Rauno Nurger lööbki edaspidi korvi all platsi puhtaks.
Kindlasti ei saa ühe mängu pealt midagi kivisse raiuda, kuid nagu sõnasid mängu järel Kullamäe ja Toijala, siis ilus start on tehtud. Esimesed hirmud, mis kaasnesid nii lühikese ettevalmistusperioodi, uue peatreeneri kui ka mängijate valmisolekuga, kadusid. Oleme valiksarjas kindlasti konkurentsis.
Põhja-Makedoonia võib olla alagrupi autsaider, ent kindlasti pole ta mugav vastane kellelegi. Itaalia ja Venemaa on ilmselt grammi võrra tugevamad pingi pikkuse mõttes, kuid mõlemad mängivad tõenäoliselt suuremate tegijateta.
Itaalia neljapäevane ülikindel 83:64 võit Venemaa üle näitas, et ka kolmanda-neljanda koosseisuga ollakse alagrupi favoriit. Samas tõestas see Euroliiga meesteta mängiva idanaabri haavatavust. Ent kui sealmail olukord keeruliseks muutub, võib juhtuda, et kohale tulevad ka staarid.
«Meil pole aimugi, milliste koosseisudega järgmistes mängudeakendes välja tullakse,» rõhutas Toijala, et ühest võidust kindlasti EMile pääsuks ei piisa. Teoreetiliselt on see võimalik, ent praktikas sellele loota ei tasu.
Järgmise matši peab Eesti pühapäeval Saku suurhallis Itaalia vastu. Noorele koosseisule vaatamata kannavad külalised favoriidikoormat, kuid võimalused on meilgi. Veel enam olukorras, kus on teada, et omadele tuleb kaasa elama täismaja.
:format(webp)/nginx/o/2020/01/06/12853267t1h10eb.jpg)