Rockil on raske. Jah, just Rockil on raske, sest mitmed probleemid, mis kummitavad nüüd Tartu Ülikooli nime all mängivat Tartu korvpallimeeskonda, pärinevad veel Rocki ajast.
Vahur Kalmre: käru on üsna kummuli
4. jaanuar 2012, 10:36
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärast seda, kui meeskonnas üht liidrirolli täitnud Janar Talts lahkus palju suuremasse korvpalli, arvasid ja teadsid paljud, et meeskonna sees Taltsile asendajat ei ole. Hiljem tunnistas seda ka peatreener Indrek Visnapuu, kuigi alguses pakkus ta Taltsi koha täitjaks Asko Paadet. Ei suutnud Paade seda eelmisel, pole suutnud ka sel hooajal.
Näiteks oli Talts Balti liiga eelmise hooaja üheteistkümnes mängus platsil mängu kohta keskmiselt 26 minutit, Paade on selle hooaja üheksas mängus pääsenud platsile vaid keskmiselt kuueks ja pooleks minutiks mängu kohta.
Sellest tulenevad ka täiesti erinevad näitajad muudeski mänguelementides: punkte tõi Talts mängus keskmiselt 15,5, Paade on toonud 2,8; lauapallid on Taltsi kasuks 6,9:1,9; resultatiivseid sööte andis Talts mängu kohta keskmiselt 1,7, Paade on andnud 0,3. Ka visete sooritamine on justkui päev ja öö: kahepunktiviskeid tegi Talts oma mängudes kokku 86, Paade on teinud sel hooajal vaid 15, kolmepunktiviskeid saatis Talts teele 51, Paade on vastanud üheksaga.
Kustkohast küll võttis peatreener Visnapuu soovmõtte, et Paade suudab Taltsi asendada? Ei ole suutnud, näitas eelmine ja on näidanud seegi hooaeg, kuid otsust otsida sellele kohale mõni vähegi Taltsi masti mängija pole tänini.
Tõele au andes tuleb muidugi tunnistada, et ka palgad on Taltsil ja Paadel olnud erinevad. Taltsi stipendiumi kõrval, mis olevat olnud üheksa kuu peale 705 000 krooni, olevat Paadel see kahe aasta peale vaid 460 000 krooni.
Raha aga olevat TÜ meeskonnal küll, et vajaduse korral mõni korralik mängija eesliini juurde tuua, on mitmel pool väitnud ülikooli akadeemilise spordiklubi juht Andres Liinat. Ju ei ole meeskonna juhid pidanud seda vajalikuks.
Nii aga kerkib tahes-tahtmata küsimus, et võidud Balti liigas polegi sellele meeskonnale üliväga olulised? Ehk polegi, sest taas on just Liinat välja öelnud, et meeskonna sponsoreid huvitab eelkõige Eesti meistri tiitel... Tõele au andes tuleb muidugi Liinatile ja teistele meeskonna tüüri juures olevatele meestele meelde tuletada, et eelmise hooaja Eesti meistri tiitlist jäädi ilma kaotusega 0:4. Saadi Tallinnalt peksa, ei midagi muud.
Niikaua aga, kui Balti liigas mängitakse, ootavad meeskonna poolehoidjad, et ükskord saabub võitude palsam ka Tartu meeskonna mängijate ja treenerite hingele.
Seda enam, et võidud Balti liigas pole sugugi ainult emotsionaalne palsam, vaid ka täiesti materiaalne. Kuuldavasti saaks peatreener Indrek Visnapuu iga Balti liiga võidu eest palsamit 5000 krooni, treener Gert Kullamäe aga 1564 krooni. Võite aga on tulnud vähe, kaotusi palju enam.
Võite on tulnud nii vähe ja kaotusi nii palju, et Balti liiga põhiturniiri poole peal – kõigil meeskondadel on mängitud kümme mängu – võib vist küll väga suurte kahtlusteta välja öelda, et selleks hooajaks on TÜ meeskonnal play-off’i koht juba maha mängitud. Kolm võitu ja seitse kaotust annab praegu Tartu meeskonnale kaheksanda koha, play-off’i aga pääseb viis paremat.
Kuuendal-seitsmendal kohal olevatel Ventspilsi ja Juventuse meeskonnal on praegu kaks võitu enam kui TÜ-l. Viiendal kohal oleval Kalev/Cramol aga on tabelis kuus võitu ja neli kaotust ehk nad on olnud poole edukamad kui meite meeskond.
Mis maksab sellises tõsises võrdluses üks Eesti karikavõit (Visnapuule tooks kuuldavasti lisastipendiumina 20 000 krooni), seda võis pärast mängu väga kujukalt välja lugeda kalevlaste treeneri Alar Varraku väljaöeldust, et Eesti korvpalli ja Tartu treenerite töökoha huvides ei ole üks kaotus sugugi vale tegu... Kui Varraku meloodial jätkata, siis äkki hoopis vastupidi: Tartu korvpalli tulevikule mõeldes tegid Varrak ja Co niimoodi meile ehk hoopiski karuteene.
Poolteist aastat tagasi hõikas Tartu korvpallimeeskond välja ambitsioonika kolmeaastase kava kasvatada siin üles korralik ja läbilöögivõimeline meeskond (justkui seda varem poleks olnud!). Pool sellest ajast on möödas, kuid võrreldes mõne aasta taguse meeskonnaga on uus meeskond selgelt allapoole käinud ning vähegi ambitsioonikat plaani ei paista enam kusagilt.
Näiteks hooajal 2008/2009 lasti vastastel Balti liiga põhiturniiril visata keskmiselt 79,4 punkti mängus, 2009/2010. hooajal 74,9 punkti ja 2010/2011. hooajal 73,5 punkti, sel hooajal on aga TÜ meeskond lasknud endale kümne mänguga visata keskmiselt 88,2 punkti. Sellega ollakse Balti liigas kõige viimasel kohal ja see punktisumma näitab ju selgelt, et kaitsemänguga on meeskonnal üsna kehvasti.
Aga just kaitsemängust pidavat algama korvpall, on rääkinud palju targad treenerid, mängi sa rünnakul kiiret või vähem kiiret korvpalli.
Viimases Balti liiga mängus lajatas Šiauliai juba esimesel poolajal Tartu meeskonna korvi 61 punkti, nii et peatreener pidi pärast tunnistama, et «oma rünnakuga saime veel enam-vähem hakkama, aga kaitses harutati meid täiesti lahti ja sellest ka kaotus». Kui vastane harutab meie meeskonna kaitse täiesti lahti, siis on vastase plaan ja treenerid järelikult paremad kui meie omad... Kas see on väga vale järeldus?
Tegelikult aga näib meeskonna juhil Liinatil ilmselt õigus olevat ning tema sõnu – selle meeskonna eesmärk on Eesti meistri tiitel – on meeskonna treenerid tahes-tahtmata võtnud kui väljaöeldud käsku. Miks muidu on peatreener Indrek Visnapuu mitmel korral rõhutanud, et meeskonna kokkukasvamine nõuab aega.
Muidugi on tal ühelt poolt vaadates õigus, meeskonna kokkukasvamine võtab oma aja. Teiselt poolt aga näitab seesuguse mõtte pidev rõhutamine, et oma alateadvuses näevadki TÜ treenerid oma ülesannet Eesti meistriliiga finaaliks valmistumisel. Liinat ju nii käskis!
Nii ongi Tartus nüüd vaid Eesti meistri tiitlile võistlev meeskond, kuid see on vilets eesmärk meie linna meeskonnale. Maikuuni on ju veel aega ja küll jõuab selleks ka midagi kokku kasvatada. Paraku aga mängitakse paljud otsustavad mängud just esimesel poolaastal (pool Balti liiga põhiturniiri ja Euroopa alagrupimängud, kui seal veel osaleti), millega otsustatakse, kas see meeskond on väärt ka rahvusvahelisel väljakul või mitte.
TÜ pole seda väärtust endas leidnud ja näib, et seda väärtust pole ka omale eesmärgiks seatud. Kui oleks, oleks meeskonda juba komplekteeritud niimoodi, et kolmeaastase projekti kinnituseks oleks siia otsitud riskantseid noormängijaid ning paar-kolm vana ja head kala, mitte aga veetud seda kummi ikka ja jälle igituttavate tartlastega.
Mis saab tartlastel olla Paade, Leppiku või Doronini vastu – vahvad vennad kõik! –, kui nad tahavad korvpalli mängida, kuid rahvusvahelisele edule kas või Balti liigas need mehed Tartu meeskonda enam ei vii, makstagu neile kas või veel enam palka (loe: stipendiumi) kui näiteks kuuldavasti Leppiku praegused 1 020 024 krooni kolme aasta peale.
Peatreener Indrek Visnapuu on mitmes intervjuus ja kommentaaris sarjanud oma mängijaid, kes tihti pole «valmis kogu minu edastatud infot korraga vastu võtma ja ellu viima». Ühes analüüsis lubas peatreener koguni saata mängijaid, kes tema arvatud tasemele ei vasta, Valka või Võrru asumisele.
Veel ühes loos viitas peatreener mingisugustele mentaalsetele probleemidele, mis mängijatel korralikult mängida ei lase. Ühes Tartu Postimehele antud intervjuus kasutas Visnapuu nii palju sõna «mina», et seda märkasid ka meeskonnale veel lähemal olijad kui fännid või ajakirjanikud.
Visnapuule tuleb au anda, sest oma rida ajab ta järelejätmatult ja vastuvaidlematult. «Ma olen perfektsionist ja idealist, kes tahaks näha, et kõik asjad toimivad kohe,» on ta tunnistanud oma linna kohalikule lehele.
Näib, et Visnapuule on kõrgemalt poolt antud niisugune võim selle meeskonna üle otsustamiseks – mitte ainult mängijate, vaid ka abipersonali töö ja töökaotuse üle –, et mina-lähenemine on tal meie-lähenemist oluliselt vähendanud. Võib-olla just sealt tulekski otsida meeskonnamängu – sest korvpall on meeskonnamäng! – probleemide põhjusi. Selline kehakeel peaks ju üle platsi Andres Liinatile hästi silma hakkama, kui ta ikkagi seda otsida tahab!
Paraku aga on sport niisugune lihtne ja otsekohene asi, et juttudega oma tee õigsusest, praegustest ilusatest kaotustest ja tuleviku võitude palsamist võib ju mõne aja püünel püsida – ja ehk isegi mõne juhi ära petta –, kuid treeneristipendium, kuuldavasti 1 575 000 krooni kolme aasta peale, tuleb välja teenida ka võitudega.
Ja võite on TÜ meeskonnal tõsises liigas ehk Balti liigas selgelt liiga vähe. Mäng, mida Tartu meeskond on näidanud Balti liiga esimeses pooles, ei anna ka erilist lootust, et neid palju rohkem juurde tuleks. Kaua sa kannatad kurbade naeru...