Sloveeniast naasnud Sappinen: arvasin, et kui ründaja lööb värava, mängib ta ka järgmises mängus

Rauno Sappinen (rohelises) FC Flora hooajaeelses kontrollmängus Kieli Holsteiniga.

FOTO: Holsteinoffice.de/www.imago-images.de/Scanpix

Kolmel korral jalgpalliklubi FC Flora ridadest välismaal laenul käinud Rauno Sappinen (24) on tagasi kodumaal ning alustas hooaja ettevalmistust taas kasvatajaklubi ridades. Intervjuus ajakirjale Jalka selgitab Sappinen, miks katkestati kolmeaastane laenuleping Sloveenia klubi Domžalega vaid poole hooaja järel.

Oled tagasi kasvatajaklubi Flora juures, kuigi sinu suhtes sõlmiti suvel kolmeaastane laenuleping Domžalega. On sinu laenuleping Domžalega nüüd ametlikult lõpetatud?

Sloveenias on leping lõpetatud, jah. Kaks nädalat pärast lepingu sõlmimist juhtus nii, et peatreener läks ära ja läks ära ka peaskaut – nemad kaks mind sinna tõid ja olid need, kes mind tahtsid ja olid mind enne näinud. Kui uus treener tuli, olin kaks nädalat koondises ja kartsin, et võib tekkida murekoht – ülejäänud meeskond ju treenis uue treeneriga. Kui koondisest tagasi tulin, sain aga kohe võimaluse ja lõin esimeses mängus värava. Siis jäin järgmises mängus pingile. Kui uuesti platsile sain, lõin jälle värava, aga olin taas järgmises mängus pingil. Pärast seda mängisin vaid seitsme või kümne minuti kaupa. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkas treener mind ignoreerima ja lõpuks rääkisime ehk ühe korra, kusjuures ta ütles, et ma saan veel ühe võimaluse, kuigi olin saanud juba kaks võimalust, mille olin ära kasutanud. Lõpuks me enam ei suhelnudki ja ma ei näinud mõtet selles klubis enam edasi olla.

Kas treener ei põhjendanud, miks ta sind pingile jättis?

Ma ei saanud ühtegi põhjendust. Arvasin, et kui ründaja lööb värava, on loogiline, et ta mängib ka järgmises mängus, aga olin pingil ja pärast seda ei saanud ma isegi vahetusest enne päris viimaseid minuteid sisse, kuigi olime pidevalt olukorras, kus väravaid oli vaja. Põhjendusi ma ei saanudki.

Aeg-ajalt tundub, et see on välismaal leiba teenivate Eesti pallimängijate tüüpprobleem – tuleb uus treener ja mänguaega enam lihtsalt ei saa.

«Ei olnud nii, et mind oleks algusest peale sügavkülmikusse pandud.»
Rauno Sappinen suhetest Domžale uue treeneriga.

Seekord oli mingis mõttes teistmoodi – ei olnud nii, et mind oleks algusest peale sügavkülmikusse pandud. Ta andis mulle kaks võimalust ja kui ma poleks neid ära kasutanud, oleks edasine arusaadav olnud, aga kuna lõin väravaid, jäi edasine minu jaoks mõistatuseks.

Mattias Käit jäi, sina tulid tagasi. Kui palju temaga neid teemasid arutasite?

Suhteliselt tihti. Ma ei saanud mingil hetkel ka aru, miks temaga niimoodi käituti, aga tema puhul võttis see asi mingil hetkel positiivse pöörde. Minul ei võtnud.

Eesti koondislased Mattias Käit (vasakul) ja Rauno Sappinen.

FOTO: NK Domžale

Sloveenia ei ole Eestist väga palju suurem riik, ometi on seal spordikultuur ja kõik sellega kaasnev hoopis kõrgemal tasemel kui Eestis. Olles seal nüüd pool aastat elanud – mida teevad nad teisiti kui eestlased, et sealt tulevad Luka Dončićid, Jan Oblakid ja teised ässad?

Mulle tundub, et seal ei ole väga rikkad inimesed. Nende väljund ongi spordi kaudu ennast tõestada ja nad näevad seda väga-väga suure võimalusena. Nad on samamoodi väike rahvas, aga nad teevad väga palju tööd. Domžale on väike koht, aga seal oli väljas väga mitu võimalust, kuidas tasuta jalgpalli-korvpalli mängida või uisutada, mida ise soovid. Ma ei tea, millest see tuleb, aga nad on väga töökad ja näljased.

Oled välismaal mänginud kolmes klubis. Alustame Belgiast. Beerschoti võistkonnas oli kuuldavasti ees väga palju ründajaid ning seal oli oma koha eest võidelda ilmselt päris keeruline. Olen kuulnud, et vahepeal ei saanud sa isegi trennis platsile.

Trennides ma ikka enda meelest vähemalt üldjuhul mängisin (naerab – toim.). Aga ründajaid oli seal tõesti palju. Selliseid kohti on välismaal vähe, kus sa võitled ühe vennaga. Selline ongi elu, et üle tuleb mängida üks-kaks, vahel kolm meest. Tuleb lihtsalt neist parem olla, kui mängida tahad.

Hollandis läks seejärel mänguaja mõttes ju tohutult paremini – hooaja jooksul said kirja 30 liigamängu ja lõid kuus väravat. Kuidas see aasta kokku võtta? Välismaa-käikudest seni ilmselt selgelt kõige õnnestunum?

Kindlasti. Seal olid mingil hetkel väga ilusad ajad. Juhtisime talvepausil liigat ehk nelja punktiga, treener tahtis muuta võistkonda veelgi tugevamaks, aga need täiendused, mis ta tegi, ei õnnestunud ja langes ära ka meeskonna hea rütm, mis enne pausi tekkis.

Sa oled ise öelnud, et hooaja teises pooles mängisid isegi natuke paremini, kuigi väravaid lõid rohkem hooaja esimeses pooles.

Mingis mõttes vastab tõele. Mänguliselt olin rohkem tiimi sisse elanud ja olin mängustiili ja liigaga rohkem harjunud, aga meeskondlik mäng… Kukkusime mingisse auku. See, kuidas mängisime hooaja alguses ja lõpus – see oli päris suur vahe. Need võimalused, mille hooaja alguses ära realiseerisin, enam hooaja lõpus sisse ei läinud.

Rauno Sappinen Den Boschi särgis.

FOTO: FC Den Bosch

Kas Sloveenia kõrgliiga on tõesti Eesti omast nii palju parema tasemega, et kuigi siin oled kuningas, siis seal on isegi tabeli teises pooles mängivas meeskonnas raske ust jalaga lahti lüüa?

«Kui ma mängiks Sloveenias 36 mängu algusest lõpuni, siis võiksin seal ka päris palju väravaid lüüa.»
Rauno Sappinen Sloveenia kõrgliiga tasemest.

Kui ma mängiks Sloveenias 36 mängu algusest lõpuni, siis võiksin seal ka päris palju väravaid lüüa. See ei ole midagi nii erilist. See on ühtlane liiga ja seal on kaks meeskonda, kes on väga head, Maribor ja Ljubljana Olimpija, aga ma ei ütleks, et see oleks midagi ulmet.

Minutite ja väravate statistikat vaadates lõidki sa Sloveenias ühe värava iga natuke vähem kui 150 mänguminuti kohta.

Niimoodi oletamine võib muidugi nii üht- kui teistpidi minna, aga nii palju kui ma seal mängisin, oleks seal olnud reaalne palju väravaid lüüa.

Oled välismaal olles iga kord olnud laenul. Kas oled kunagi mõelnud, et midagi oleks võinud minna teisiti, kui oleksid olnud nii-öelda päriseks?

Mingit pidi see ikka mõjutab. Samas, kui mängid nagu kulda, siis ei ole vahet, milline su leping on. Lisaks: olen kolmes kohas käinud ja ma pole ühegi klubiga ettevalmistusperioodi kaasa teinud. Ma arvan, et tagantjärele targana võiks ideaalis ka uue tiimiga ettevalmistuse kaasa teha.

Kui mõned erandid välja arvata, on Eestist läbi ajaloo «eksporditud» pigem kaitse- kui ründemängijaid. Sina kui ründaja – miks see nii võib olla? Kas eestlane on loomu poolest kuidagi sobivam kaitsjaks?

Oleneb, kellega võrrelda. Kui võrdled lõunaameeriklaste või hispaanlastega, siis vahe on, aga omad miinused on ka sellel mängustiilil. Lõpuks ei ole vahet, kas oled eestlane, soomlane või venelane: kui oma tööd teed ja väravaid lööd, siis on kõik korras. Mina näen asja nii.

On sul suures jalgpallis eeskujusid ka, keda jäljendada tahaksid?

Otseselt kedagi konkreetset ei ole, aga kui tippmänge vaatan, siis jälgin ja panen kõrva taha, kuidas tippründajad liiguvad ja mida nad väljakul teevad.

Floras lõi möödunud aastal särama Erik Sorga täht, kes liikus siit 20-aastasena edasi MLSi, sealjuures kolmeaastase lepinguga. Sina olid 21, kui lõid 2017. aastal Premium liigas 27 väravat, ent liikusid Belgia esiliigasse ja pooleks aastaks laenule. Kas tekib natuke kade tunne ka?

Ei ole kade! Mul on tema üle hea meel – ta tegi väga hea lepingu ja ma loodan, et tal läheb hästi. Minu ülemineku puhul nägin vaimusilmas ikka ideaali, et mis saab siis, kui kõik hästi läheb. Selle nurga alt ei olnud see ka halb minek.

Kas tunned ise, et on mõni kindel mänguelement, mida tuleks kõvasti parandada, et neljanda korraga välismaa uks lõplikult lahti lüüa? 

Ma arvan, et neid asju, mida arendada, on palju ning nendega tuleb tegeleda iga päev. Igas asjas tuleb samme juurde astuda!

Tagasi üles