:format(webp)/nginx/o/2019/12/30/12841153t1h831d.jpg)
/nginx/o/2018/02/21/7608121t1hc6e7.jpg)
Murdmaasuusatamise olümpiavõitja Jessica Diggins on edukas sportlane, keda häiris mitu aastat buliimia. Ent ta ei häbene raskest probleemist rääkida, kuna ta tahab teistele kannatajatele eeskujuks olla.
«Teadsin, et vastasel juhul suren millalgi ära. Mõistsin, et suudan end päästa.»
Kõik algas, kui Diggins oli 18-aastane. Ta sõi ühel hommikul pannkooke, ent tema peas hakkasid keerlema kurjad mõtted: «Ma ei suutnud taluda tunnet, kui mu kõhus oli toit. Panin esimest korda näpud kurku, kui olin teel tööle minu vanematele kuuluvasse toidupoodi. Peatusin tanklas, läksin vetsu ja oksendasin. See oli hirmutav kogemus.»
Digginsi sõnul sai ta aru, et tal on söömisega probleeme. Küll eitas ta pikka aega, kui tõsine mure oli. Kõige halvematel aegadel oksendas ta välja sisuliselt kõik toidukorrad päevas.
«Oksendamist hakkas üha enam juhtuma. Kuigi tahtsin toitu kõhus hoida, ei suutnud ma seda. Piitsutasin end takka ning mõtlesin, et hästi treenimisest ei piisa,» ütles ta.
Digginsi elu pöördus, kui tema vanaisa suri kopsuvähki. Ameeriklanna otsustas söömishäirega tõsiselt võitlema hakata. «Teadsin, et vastasel juhul suren millalgi ära. Mõistsin, et suudan end päästa. Ma ei tahtnud, et mu pere peaks taas surma kogema.»
Suusataja elu oli liikumas tõusvas joones. 2013. aastal võitis ta Kikkan Randalliga MMi sprinditeate, kuid vana tuttav ütles Digginsile, et ta näeb välja suurem kui keskkoolis.
Sellest piisas, et söömishäired tulid tagasi. Hääl naise peas ütles, et ta on paks. Diggins otsis aga koheselt abi ning suutis august taas välja ronida.
Tõsi, enesekriitilisi mõtteid oli tal endiselt raske peast tõrjuda. 2018. aasta Pyeongchangi taliolümpial kaotas ta 10 km vabatehnikasõidus medali kõigest kolme sekundiga.
Diggins meenutas, mida ta pärast võistlust mõtles: «Osa minust arvas, et tegin suurepärase esituse ja peaksin olema uhke, kuna andsin endast 100 protsenti. Osa minust ütles, et oleksin kolm sekundit kiirem, kui ma poleks paks.»
Halbadest mõtetest hoolimata ei langenud Diggins söömishäirete ees enam põlvili. «Ütlesin endale pärast sõitu, et joon taastusjoogi ära ning hoolitsen enda eest. Ütlesin söömishäirele, et mul pole teda enam vaja. See oli minu elu suurim, aga kõige raskem võit.»
28-aastane Diggins võitis Randalliga ka Pyeongchangis sprinditeate ning on karjääri jooksul teeninud 6 individuaalset MK-etapivõitu.