Minu menstruatsioon algas, kui olin 13-aastane ning start polnud meeldiv. Valu oli nii tugev, et oksendasin ning mul oleks justkui palavik olnud. Aastate möödudes jäi olukord laias laastus samaks.
Ühe võistluse ajal, kui olin umbes 15-,16-aastane, mäletan selgelt, kuidas olin minemas sprinti sõitma, kuid ei suutnud lume pealt püsti tõusta. Tahtsin vaid oksendada ja kõhukrampidest lahti saada.
Teisel korral olin treeningult koju liikumas, kui mind tabasid väga tugevad kõhukrambid. Valu oli nii tugev, et jõudsin vaevu oma korterisse. Lebasin põrandal, üritades kõhtu masseerida ning samal ajal nutsin ja karjusin. Helistasin oma parimale sõbrale, kes aitas mul rahuneda. Olin valmis kiirabi kutsuma.
Kui minu söömishäired algasid, jäi menstruatsioon paariks aastaks järele ning hiljem jätkus see nagu yo-yo – harjusin ära, et millalgi see esineb ja millalgi mitte. Aga kui menstruatsioon mind tabas, tuli see koos talumatu valu ja kõhukrampidega.
Alustasin rasestumisvastaste tablettide võtmist, et menstruatsiooni kontrolli all hoida. Proovisin erinevaid ravimeid, kuniks leidsin selle õige. Peatselt lõpetati aga selle müük Eestis.
Selleks ajaks olid minu sümptomid järgnevad: peavalu, kõrvetised, iiveldus, hingamisraskused, alakõhu- ja seljavalud, kaelavalu, paistetanud lümfisõlmed, väsimus, väsinud silmad ja liigne lima. Kõige hullem oli, et see juhtus iga kuu.
Ma ei suutnud samamoodi jätkata. Ma ei saanud endale enam lubada, et olen terve võistlushooaja haige.