Venemaa jooksjate üha kasinamad tulemused viitavad selgelt veredopingule (1)

Toimetas Karl Juhkami
Copy
Venemaa sportlastel pole riigi dopingupattude tõttu oma koondise dressides olümpiale asja.
Venemaa sportlastel pole riigi dopingupattude tõttu oma koondise dressides olümpiale asja. Foto: Reuters/ScanPix

Viimaste aastate dopinguskandaalide valguses on kõvasti langenud ka Venemaa sportlaste, eriti kesk- ja pikamaajooksjate tase. Antidopingu eksperdi Sergei Iljukovi sõnul on need kaks asja omavahel vägagi mõõdetavas seoses. 

Nimelt uuris viieliikmeline toimkond pikalt Venemaa atleetide resultaate aastatel 2008–2017, mille tulemusena jõuti ühesele järeldusele – nad kasutasid veredopingut. Uuringust selgus, et 800 meetris on naiste tulemused langenud keskmiselt 2,33, 1500 meetris 5,26, 5000 meetris 31,60 ja 10 000 meetris 49,83 sekundi võrra.

«Numbrid lõid meie uurimisgrupi pahviks. Me ei leidnud sellele muud seletust kui veredoping,» ütles Iljukov Iltalehtile. Tema sõnul oli võtmekohaks 2012. aasta, kui määrati esimesed dopingukaristused bioloogilises passis esinenud kõrvalekallete tõttu. 

2009. aastal kasutusele võetud bioloogiline pass on elektrooniline dokument, mis jälgib sportlase kehas olevaid verenäitajaid. Kui aastate jooksul muutuvad erinevused liiga suureks, võetakse sportlane jälgimise alla ning sageli on atleete veredopingu kasutamises süüdi mõistetud ka ilma, et neilt oleks võetud positiivne dopinguproov.

«Paljud riigid ei saanud 2012. aastal aru, kuidas bioloogiline pass töötab,» märkis Iljukov «Mõni sportlane naasis pärast võistluskeelust vabanemist jooksurajale, aga keegi neist ei suutnud tõusta tagasi endisele tasemele.»

Iljukovi sõnul sõltub veredopingu tõhusus vahetatud vere hulgast. Näiteks 5000 meetris tuleb 30 sekundi kärpimiseks teha neli-viis ülekannet. 

Lisaks peatus ta põgusalt mullu Seefeldi Põhja-suusaalade MMil lahvatanud skandaalil, kus jäid veredopinguga teiste seas vahele ka Andreas Veerpalu, Karel Tammjärv ning Mati Alaveri ja Andrus Veerpalu õpilane Aleksei Poltoranin.

Venelase sõnul pidid säärased mehed nagu austerlane Max Hauke verd rikastama ainuüksi selleks, et koondisesse pääseda. «Ainus kõvem nimi selles seltskonnas oli Poltoranin,» leidis Iljukov. «Varem oli suusatamises seis hoopis teine. Veredopinguga võis 10 kilomeetri distantsil saada puhaste sportlaste ees umbes minutilise edumaa.»

Kommentaarid (1)
Copy

Märksõnad

Tagasi üles