Sander Raieste võidumängust Serbia üle: suhteliselt sürreaalne kogemus

Jarmo Jagomägi
, Reporter
Copy
Sander Raieste (vasakul) ja tema suur eeskuju Gregor Arbet matšis Serbia vastu.
Sander Raieste (vasakul) ja tema suur eeskuju Gregor Arbet matšis Serbia vastu. Foto: Mihkel Maripuu

Eesti korvpalli 100. sünnipäeva aastal avaldab alaliit lugusid erinevate persoonidega. Oma mõtteid avas sel korral Sander Raieste. 

«Minu korvpallilugu sai alguse esimeses klassis, mil trennidega alustasin. Tihedamalt hakkasin seda mängu jälgima hilisemas vanuses. Alguses trennis käimisele lisaks väga ei süvenenud. Aga umbes 10-11-aastasena mäletan esimesi suuri mänge. Käisime isaga Saku suurhallis Kalev/Cramot vaatamas ja ka Tallinna Kalevi tegemisi sai toonases Kalevi spordihallis piilutud,» meenutas Raieste esimesi kokkupuuteid Eesti korvpalliga.

Tema eeskujudeks olid viimaste aegade suuremad tegijad: Gert Kullamäe, Kristjan Kangur, aga kõige enam Greogor Arbet. «Arbet meeldis mulle jubedalt seepärast, et mul oli tol ajal sarnaselt temale särginumbriks 13. Ta oli vist ainuke number 13 Eestis, keda ma teadsin,» täpsustas 20-aastane ääremängija.

Õige pea õnnestus tal ka generatsiooni vingemate tegijatega koos mängida. Raieste debüteeris meeste koondises 2018. aasta juunis peetud kontrollmatšis Soome vastu, kuid oluliselt meeldejäävam oli mitu kuud hiljem peetud kohtumine Serbia vastu. Mäng, mis jäi rahvusesinduses viimaseks nii Arbetile, Kangurile kui ka Janar Taltsile. 

«See oli suhteliselt sürreaalne kogemus. Mõtlesin siis ise ka, kuidas kunagi kümmekond aastat tagasi vaatasin samu mängijaid väikese poisina tribüünilt. Olen tõepoolest õnnelik, et mul oli see võimalus nendega kasvõi korra koos koondises mängida. See oli tõesti uskumatu. Poleks oodanud, et midagi sellist kunagi juhtuda võib,» rõõmustas võiduviske tabanud Raieste. 

Lisaks räägib noormees pealetulevast generatsioonist, arutleb korvpalli tuleviku üle ning annab vastulöögi kriitikutele. Lähemalt loe basket.ee-st. 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles