Nõukogude Liidu ajal teadsime, et 1956. aasta Melbourne’i olümpialt tõi Eestile medali käija Bruno Junk. Ent samal OMil tüüris kaptenina Liidu jalgpallikoondise kullale Moskvas eestlaste peres üles kasvanud Igor Netto. Igori vend Lev vaevles kaheksa aastat GULAGi laagris ja vabanes Melbourne’i-aastal. Pärast NSV Liidu lagunemist oli Lev Netto veendunud antikommunistina ajakirjanikele tolle ajastu hindamatu infoallikas.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

GULAGi-päevilt kuulus Netto põrandaalusesse Venemaa Demokraatlikku parteisse. Mõne päeva eest kraamis ajalehe Sport-Ekspress ajakirjanik Igor Rabiner sahtlipõhjast välja seitse aastat tagasi salvestatud jutuajamise Lev Nettoga (suri 2017. aastal 92-aastasena), mis oli mõeldud Igor Nettost jutustava raamatu tarvis. Rabineri sõnul raamat siiski ei ilmunud, kuid väärt materjali ei saanud raisku lasta. Märtsiküüditamise aastapäeval on paslik avaldada see ka eesti keeles.

«Viis tundi kestnud jutuajamise jooksul jooksis kogu XX sajand minu silme eest läbi,» tõdeb Rabiner. «Sattusin otsekui ajamasinasse, mis liikus Venemaa kurvilisel teel koos kõigi peatustega. Sõjakangelasteod vaheldusid jalgpalliväljakul tehtutega, poliitvangi saatus suure mängija tragöödiaga. Igor Netto ei suutnud tavaeluga kohaneda, eraldas pärast karjääri lõppu end poolteiseks kuuks teistest, ei rääkinud sõnagi. Elu lõpus tabas teda Alzheimeri tõbi.»