Tänaku abimees: Eesti ilm võib koroonaviiruse levikule kasuks olla

Hannes Tõnisson. Foto: TGR

Rallisõitja Ott Tänaku ilmamees Hannes Tõnisson on ka TLÜ LTI Ökoloogia keskuse vanemteadur. Et koroonaviiruse tõttu on WRC-maailm pausil, uuris eestlane, kas haiguse levikul on seos ilmaga.

Tõnisson sai inspiratsiooni 19. märtsil avalikustatud meteoroloog Markus Mäntykannase artiklist, kus arutleti ilma ja koroonaviiruse vaheliste võimalike seoste kohta.

«Tema tõi välja, et koroonaviirus levib seal, kus on kuiv, +5 kraadi lähedane temperatuur ja madal õhuniiskus. Tema vaatas ainult keskmisi kliimaparameetreid, aga mina otsustasin minna sammukese edasi ja vaadata reaalseid ilmavaatlusi nendes kohtades, kus haiguse puhangud kasvasid eriti äkiliselt,» kirjutas Tõnisson.

Ta valis erinevatel põhjustel välja seitse linna: Wuhani, Daegu, Milano, Madridi, Brüsseli, Istanbuli ja New Yorgi. «Kuna statistika näitab, et viiruse sümptomid avalduvad keskmiselt juba viie päeva jooksul, võtsin kõigepealt eelneva seitsme päeva ilmaparameetrid.

Sealt vaatasin, milline oli ööpäeva valdav temperatuuride vahemik (85 protsenti tunniandmetest jäi sellesse vahemikku, ilmas esineb ikka ekstreemumeid või jaamas mõõtevigu), milline oli päevane õhuniiskus, milline oli õhurõhk (kas kõrgrõhuala või madalrõhuala) ja kuidas olid lood sademetega. Siis vaatasin samu andmeid äkilisel kasvuperioodil ja lõpuks ka andmeid nn kahanemise perioodil (nendes kohtades, kus viiruse kahanemine oli toimunud).

Oma üllatuseks nägin seda, et nn puhangule eelnenud ilm oli tõesti väga sarnane. Temperatuur oli üldjuhul -5 kuni +12 kraadi, suure osa ajast valitses kõrgrõhkkond, õhuniiskus langes keskpäeval päris madalale, sagedasti oli ilus ja päikeseline ilm ning tihti oli suhteliselt vaikne tuul.

Kui hakkasin vaatama viiruse kasvufaasi, oli näha, et sarnane ilm jätkus enamasti kogu kasvufaasi ajal ehk temperatuur oli pisut kõrgem, jäädes enamasti vahemikku +2 kuni +15 kraadi (Alpide lähistel läksid keskpäevased temperatuurid läksid juba kõrgemaks), ilm oli enamasti suhteliselt kuiv, vaikne ja päikeseline ning õhurõhk valdavalt kõrge,» kirjutas Tõnisson.

Ta jätkas: «Milline ilm valitses nendes linnades, kus haigusjuhtude arv hakkas kiirelt langema? Üldiselt jõudsid minimaalsed temperatuurid üle +10 kraadi ja päevased maksimaalsed temperatuurid tõusid juba üle +20, kohati ka üle +25 kraadi.

Esines tugeva tuulega ilmasid, pilvkatet oli rohkem ning oli mitmeid tugevaid sadusid ehk ilmselt aitasid rangetele karantiinimeetmetele kaasa ka soojemad ilmad. Huvitav on siinkohal see, et Lõuna-Koreas on viimasel ajal olnud jälle pisut jahedam ja seal tundub olema viiruse pidurdumine aeglasem kui Wuhanis.

Eriti hästi tuli aga välja nii Istanbul kui ka New York, kus veidi enam kui nädal enne suurt puhangut läks päris külmaks, esines küll üksikuid sadusid, ent sageli oli tegu kõrgrõhualaga, ilm oli ilus ja päeval tihti õhuniiskus madal. Alpide lähistel ja Madridis on viimastel päevadel olnud väga varieeruvad ilmad. Mõned päevad on temperatuur olnud väga kõrge, siis aga jälle kukkunud ehk ilm oli endiselt viiruse levikuks suhteliselt soodus.

Mis võiks olla ilma ja viiruse puhangu vahelise seose põhjus? Vaatame seda, mis juhtub ilusa ilmaga ehk kõrgrõhuala ajal meie maapinna lähedal. Esiteks on ilusa ilmaga õues rohkem inimesi.

Teiseks, kui hommikul hakkab päike paistma, hakkab päikese käes maapind kiiremini soojenema kui õhk, eriti seal, kus on asfalt või mõni muu teekate. Soojem õhk on kergem ja hakkab vaikselt ülesse tõusma. Nüüd kujutame ette inimesi seal teel jalutamas ja hingamas, köhimas, nuuskamas.

Selle tegevuse käigus piserdub õhku suures osas küll vesi, aga sellega koos ka viirus. Vihmsaju või pilves ilma korral langeb õhku piserdatu kiirelt maha. Olukorras, kus maapinnalt kerkib soojem õhk, aitab ka see väike õhu liikumine neid osakesi kauem hõljumas hoida ja suurendab tõenäosust, et keegi lähedal olev inimene selle endale sisse hingab.

Hiinas läbiviidud uuringute käigus leiti, et viiruse vastupidavus väliskeskkonnas langes drastiliselt umbes +26 kraadi juures ja teine uuring viitas sellele, et sissehingatav viirus mõjus raskemalt kui viirus, mis saadi kuskilt pinnalt ja jõudis organismi limaskesta kaudu. Ühel juhul hakkas viirus kohe kopsus toimetama, teisel juhul oli organismil aega antikehade tootmiseks valmistuda, enne kui viirus lõpuks kopsu jõudis.

Tuleme tagasi ilma juurde. Erakordselt palju ilusaid ilmasid Vahemere piirkonnas on toonud tänavatele palju inimesi ja soodustanud läbi eelkirjeldatud mehhanismi ka viiruse õhukaudset levikut. See võib olla ka põhjuseks, miks Vahemere piirkonnas on nii palju raskeid juhtumeid (otse kopsu hingatud viirus).»

Tõnissoni täispikka postitust loe SIIT.