Legendaarne korvpallitreener: Eesti liigub tõusvas joones, Lätis ja Leedus on mõõnaperiood

Fotol vasakult: Rein Ottoson, Siiri Põlluveer, Peeter Vahtra, Märt Kermon, Matti Killing, Kristjan Port, Urmas Sõõrumaa

FOTO: Eesti Olümpiakomitee

Eesti korvpalli 100. sünnipäeva lugudeseerias sai seekord sõna üks kogenumaid treenereid Märt Kermon.

Eelmise aasta suvel pärjas Eesti olümpiakomitee Kermoni eliittreeneri aunimetuse ehk treeneri kaheksanda kategooria tunnistusega, mida kõigi spordialade peale on Maarjamaal omistatud vaid üksikutele, kirjutab basket.ee. Korvpalli võttis 1940. aastal sündinud Kermon esmakordselt kätte umbes 1954. aastal ehk 14-15-aastaselt. Kuna sellest on nii palju aega möödas, siis toonitab ta ise, et päris puhta kullana seda aastaarvu võtta ei tasu, aga põhimõtteliselt on ta 65 aastat olnud ühel või teisel moel korvpalliga seotud.

«Eesti korvpall oli Nõukogude Liidu tasemel päris kõva. Vahepeal olime täitsa tipu lähedal,» meenutab Kermon mõtlikult vanu aegu. «Arvestades seda, kui palju meil oli Liidu koondislasi ja Liidu koondise kandidaate, siis, kui me oleks saanud EM-ile oma võistkonna välja panna, oleksime pidevalt kuue hulgas kindlasti olnud. Kui mitte medalil!»

Tallinna Kalevi ridades mängijana kolmel korral Eesti meistriks kroonitud Kermoni hinnangul erines Baltikumi ja kitsamalt ka Eesti korvpall oluliselt teistes liiduvabariikides mängitavast. «Eestil oli omalaadne akadeemiline mängustiil, mis viiski meid tippu. Kõik võtsid eeskuju ja tõdesid - isegi venelased -, et kõige intelligentsemad mängijad on Baltikumis ja eriti Eestis. Nõukogude Liidu koondises olid põhilised ajud Baltikumist,» usub Kermon, et füüsilised puudujäägid korvati mänguplatsil oskuslikult teiste omadustega.

Kuigi korvpall on aja jooksul palju muutunud, arvab kogenud juhendaja, et eestlastele võiks endiselt edu tuua kaalutletud ja peaga mäng. Ta lisab, et tüpaažilt oleme rahuliku loomusega ning jääme lõunamaalastele füüsiselt ja reaktsioonikiiruselt pigem alla. «Meile sobib kontrollitud mäng. See «tule ja pane peale» stiil pole meile väga omane.»

Tulevikku näeb Kermon üsna helgetes toonides: «Meil on mõned aastakäigud, mis kannatavad ära Euroopa kõrgema taseme. Praegu tundub, et Baltikumis oleme meie Eestis just tõusvas joones liikumas, aga Lätis ja Leedus on kerge mõõnaperiood. Seda on näha nii noortekoondistes kui ka EYBL-is, kus me naabritega iga-aastaselt mängime. Enam pole peale vaadates lätlastel-leedukatel meiega võrreldes nii palju paremaid korvpallitüüpe.»

Tuleviku edu aluseks peab treener koduste tingimuste parandamist. Audentese idee võiks hästi toimida, kuid siinne tase tuleb tõsta nõnda kõrgeks, et noored igal juhul piiri taha ei kipuks. «Ma ei väida, et välismaale ei tohiks minna, aga igale poole pole küll mõtet sõita, sest mitte alati ei tule meie mängijad välismaalt arenguga tagasi,» resümeerib Kermon. 

Tagasi üles