Howard Frier «eestistumisest»: ma ei teinud seda meelega, aga see kõik juhtus nii

Howard Frier

FOTO: Liis Treimann

Eesti korvpalliliit jätkas oma kodulehel 100. juubeliaasta lugude seeriat. Sel korral vesteldi endise korvpalluri ja praeguse treeneri Howard Frieriga (44).

Virginia osariigis, veidi enam kui 90 000 elanikuga Suffolkis sündinud Frier oskab Maarjamaa läbi aegade ilmselt kõige armastatuma sportmänguga toimuvat vaadata väljast tulija pilguga, kuid samas on nüüdseks kohalike olude, võimaluste ja eeldustega väga hästi kursis.

«Ütlen ausalt, ma ei teadnud Eesti korvpallist mitte midagi,» ütleb väga heal tasemel eesti keele suhu saanud Frier intervjuu alustuseks. «Muidugi, tagantjärele hakkasin aru saama, kes oli Martin Müürsepp ja et nägin teda kunagi NBA-s. Aga tol hetkel, kui ma Eestisse tulin, siis ma neid asju kokku ei viinud,» meenutab Frier umbes 16 aasta tagust aega, kui ta 2004/05 hooajaks BC Kalev/Cramo eelkäijasse Ehitustööriista mängima saabus ja kahel esimesel hooajal klubi Eesti meistritiitlini aitas.

Tütar ajendas paikseks jääma

Frier otsustas Eestisse elama jääda pärast tütar Kayla Jade sündi. Enda sõnul pole ta selline tüüp, kellel koduigatsust tekiks ja see aitab tal üle olla raskustest, mis kaasnevad perekonnast eemalolekuga. «Ma läksin juba USA-s ülikooli kodust väga kaugele. Mu pere mõistab, et olen inimene, kellele meeldib reisida ja kes ei hakka koju tagasi igatsema. Kui mul siin ka laps sündis, siis lähedased leppisid ilmselt lõplikult, et ega ma enam päris koju tagasi ei tule,» räägib Frier ja lisab huvitava fakti: «ma olen oma peres ainuke, kellel on pass ja kes saab USA-st väljas käia. Mu pereliikmed reisivad ka justkui läbi minu. Ameerikas lihtsalt on nii, et paljud inimesed ei lähe kunagi USA piiridest välja ja neil polegi passi vaja.»

Frieri eesti keele õppimisel on loomulikult oma olulise panuse andnud ka erinevad meeskonnakaaslased. Eesti korvpalli üks suurimaid naljamehi Kristo Saage üritas ameeriklasele aga ka vene keelt selgeks teha ja seda mäletab Frier senimaani. «Karl ja Erik Dorbek võtsid mu Ehitustööriistas koheselt enda tiiva alla ja hakkasid keelt õpetama. Põhilised roppused õpetas mulle selgeks aga Saage. Mäletan ükskord olukorda Leedus, kus läksime poodi süüa ostma. Tahtsin kana küsida ja Saage sosistas mulle vene keeles mingi ropu sõna, mille mina siis müüjale edasi ütlesin. See oli väga piinlik moment. Aga Saage oligi selline naljamees,» naerab Frier tagantjärele südamest.

Frier kinnitab, et meie korvpall on õigel teel: «Eestis on minu siin oldud aja jooksul üha rohkem aru saadud, et füüsiline võimekus on pallimängija jaoks väga oluline. Peame nüüd veidi ootama, mis edasi saab, sest treenerid on varasemast rohkem hakanud mängijate füüsisega tegelema. Kui laps käib näiteks viis korda nädalas trennis, siis äkki ei peaks kõik korrad pallisaalis olema, vaid kahel korral tuleks tegeleda füüsiliste võimetega?» küsib USA korvpallitaustaga mees ja lisab: «saame näha, kas sellest tuleb mingit tulemust.»

Kogu intervjuu vältel kasutab Frier Eestist ja siinsest korvpallist rääkides pidevalt sõna «meie». Küsime temalt selle peale, kas ta tunnebki nii, et Eesti korvpall, mitte enam USA korvpall? On see tema mäng? «Absoluutselt! Ma annan oma panuse, et aidata Eesti korvpalli. Mänge vaadates olen alati Eesti poolt, sest ma ju elan nüüd siin. Ma ei teinud seda meelega, aga see kõik juhtus nii.»

Täispikka artiklit saab lugeda SIIT

Tagasi üles