Staažikas kehalise kasvatuse õpetaja: Kullamäe viskas juba viiendas klassis keskjoone lähistelt sisse
4. aprill 2020, 08:13
/nginx/o/2020/04/04/13040444t1hf92f.jpg)
Tallinna üks staažikamaid kehalise kasvatuse õpetajaid, korvpallifanatt Ülo Kurig ütleb, et muutuvast maailmast hoolimata jäävad lapsed ikka lasteks. «Kui õpetaja on õpilaste suhtes aus, siis on ka õpilased õpetajaga ausad,» teab jaanuaris 65. sünnipäeva tähistanud Kurig.
Kurigist sai Mustamäel Sütiste metsa vahetus läheduses asuvas Tallinna Saksa gümnaasiumis (varem 54. keskkool) õpetaja 1981. aastal ehk kooli teisel tegevusaastal. Just paljuski tänu Kurigu entusasmile kerkis kool kiiresti pealinna silmapaistvamate saavutustega õppeasutuste hulka, kus sport oli ja on tänaseni suure au sees, kirjutab korvpalliliidu kodulehekülg.
Kõigi teiste spordialade seast kerkib Tallinna Saksa gümnaasiumis esile aga ikkagi just korvpall, mis on olnud Kurigu meelisala juba lapsepõlvest. Tallinna koolidevahelise superfinaali on Saksa gümnaasiumi poisid võitnud suisa 18 korral. Kui sel kevadel peaks hästi minema, siis oleksime võitnud 38 finaalist täpselt pooled ehk 19,» muigab kogenud õpetaja kavalalt. Muide, superfinaal väärib oma nime täielikult, sest finaalmatš toimub igal aastal Kalevi spordihallis ning sinna koguneb reeglina poole tuhande pealine publik, mis koosneb kulla eest heitlevate koolide õpilastest ja õpetajatest.
Tallinna Saksa gümnaasiumis on aastate jooksul käinud sellised tulevased spordimehed nagu Riho Bruno Bramanis, Gert Kullamäe ja Janar Talts, aga ka näiteks Indrek Rumma, Siim-Sander Vene, Jaan Puidet ning vennad Martin ja Valdar Noodla. Mida sa neist mäletad?
Gert (Kullamäe) mängis esimest korda kooli võistkonnas C-vanuseklassis. Tema oli viiendas, aga teised juba seitsmendas klassis. Mäletan, et ta viskas juba siis keskjoone lähistelt sisse viskeid. Ta oli hästi kohusetundlik poiss, kes esindas kooli kõikidel aladel, näiteks ka kergejõustikus ja käsipallis. Ühel aastal tunnistati ta käsipallis vist isegi Eesti noorte meistrivõistlustel parimaks mängijaks, kuigi Karrisoo võttis ta pool-muuseas kaasa. Mängiti kaitses sedasi, et viis meest joonel ja üks ees. See üks oli Gert, kes lõikas palle vahelt.
Janar (Talts) oli ka mitmekülgne, võistles lisaks korvpallile ka kergejõustikus ja ujumises. Temaga seoses on mul üks asi meelde jäänud. Ta tuli meie kooli õppima kümnendas klassis ja alguses talle siin väga ei meeldinud. Oktoobris läksime kooliga Soome korvpalliturniirile. Kui turniirilt tagasi hakkasime sõitma, siis tunnistas Janar, et enne väljasõitu oli ta kindel, et lahkub koolist, aga pärast sõitu on otsustanud ikkagi meie kooli jääda. Ta lõpetaski meie kooli.
(Riho Bruno) Bramanise kohta on mul üks hea viktoriiniküsimus. Millisel alal on ta tulnud lisaks käsipallile ja korvpallile Tallinna koolinoorte meistriks? Ka ta ise ei suutnud sellele vastust kooli aastapäeva üritusel välja nuputada. See oli Kadrioru pargis toimunud jalgrattavõistlus noormeestele, mille meie kooli võistkond võitis.
Bramanis oli kooli ajal tõele au andes paras lohe, kuid sportlikult igal alal andekas. Inimesena näitab tema kohta palju see, et just tema on kooli spordipere koosviibimisi organiseerinud. Kooli 15. sünnipäeval kohtus meie kool näiteks käsipallis Eesti koondisega. Ta ise tuli siis Rootsist kohale ja mängis kooli eest.
(Siim-Sander) Vene oli erinevalt Bramanisest ainult kossumees ja läks põhikooli järel Leetu elama. Temas olen alati hinnanud seda, et ta ei tee väljakul kunagi ühtegi üleliigset liigutust. Ta liigub vähe, aga on alati õigel ajal õiges kohas. Ta kasutab korvpallimänguks pead.
Artikkel ilmus Eesti korvpall 100 erilehel rubriigis «100 lugu», kus 2020. aasta jooksul ilmub portreelugu sajast korvpalliinimesest. Persoonide valik on lai: legendaarsetest Eesti tippmängijatest minevikust ja praegusest hetkest, kuni persoonideni, kes eelistavad varju jääda, kuid kelleta Eesti korvpall oleks oluliselt vaesem.