Tuleviku jalgpallur unistab koondisedebüüdist: ma ei kujuta ette, kui hea hooaja peaksin selleks tegema

Viljandi Tuleviku jalgpallur Sander Kapper (kollases) Eesti jalgpalli Premium liigas. Foto: Liisi Troska / jalgpall.ee

Tänavu tagasi Viljandi Tulevikku jõudnud ründav poolkaitsja Sander Kapper (25) räägib lugejate küsimustele vastates, kuidas ta välismaale kolides jalgpalli suure pausi sisse jättis ja tänaseni seda auku lapib. Südikas mulk aga alla andnud pole, vaid unistab särasilmil A-koondise debüüdist ja ütleb, et tema suurim pluss on äärmiselt suur tahtmine.

Milline oli sinu esimene kokkupuude jalgpalliga?

Olin umbes kuueaastane, kui klassivend kutsus mind Viljandi Tuleviku trenni. Paar kuud sain käia, aga siis tuli vanematel selline eluetapp, et kolisime ära. Sel hetkel tuli mul jalgpalliga pikk paus sisse; koolis sai muidugi mängitud, aga trennis ma ei käinud. Tõsisem kokkupuude, kui tahtsin ise uuesti mängima hakata, tekkis umbes 13aastaselt. Selle pausi tõttu olen teistest mängijatest päris palju maha jäänud.

Kas Taani, Soome või Eesti? Millist neist keeltest kõige paremini valdad?

Kui rääkida elamisest, siis Eesti tundub mulle kõige kodusem. Samas sportlikus plaanis on Taani koht, kus inimesel on väga suured võimalused areneda, sest sport on seal väga kõrgelt hinnatud. Soomes elasin ma Helsingis ja seal oli kõik väga kultuurne, palju rahvuseid jne. Ehk kui oled avatud inimene, siis on Soome hea koht, kus kasvada.

Keelte osas: räägin ja mõistan nii taani, soome kui eesti keelt. Kuna Soomes pidime õppima ka rootsi keelt, siis oskan ka seda. Aga kui aus olla, siis kõige paremini oskan inglise keelt. See on ka põhjus, miks mu sotsiaalmeedia on ingliskeelne: tunnen ennast selles keeles kõige kindlamalt. Eesti keeles rääkimises ja kirjutamises tuleb päris palju praaki sisse, sest olen Eestis käinud koolis ainult ühe klassi.

Palun räägi, kuidas sattusid nii noorelt välismaale! Kuidas jõudsid seal tagasi jalgpalli juurde?

Kuigi välismaal mängimist kiidetakse Eestis väga palju, siis mina liikusin välismaale ainult perekondlikel põhjustel, ma ei läinud sinna jalgpalli mängima. Aga Taanis on jalgpall ja üldse sport väga au sees ning seepärast hakkasin ka seda ühel hetkel siiski mängima. Ma ei ole tohutu geenius või väga tark, seega sain endale sõpru just jalgpalli kaudu. Ma ei osanud Taanis ega Soomes kohalikku keelt, aga jalgpallitrennis hakkasin vaikselt õppima ja sealt tekkis ka muu sotsiaalne elu. Ma ei kujuta ette, kuidas oleksin hakkama saanud, kui poleks jalgpalli mänginud!

Kas kahetsed, et tegid välismaal jalgpallis pausi?

Seda kahetsen väga! Ma ei suuda endast noorematele mängijatele piisavalt rõhutada, et ärge tegelege igasuguste jamadega! Kui sa tahad milleski õnnestuda, siis sa ei tohi teistest maha jääda! Kui mul oleks võimalus kõike otsast peale teha, siis ma keskenduksin õigetele asjadele. Ma ei ütle, et olen Eestis tippmängija, aga mängin siiski kõrgliigas ja kui minu taustaga mängija saab Eestis hakkama, siis ma ei kujuta üldse ette, milline mängija võiksin olla siis, kui mul oleks noorest alates kuni täiskasvanuni olnud jalgpalliharidus...

Millised olid Tammeka plussid ja miinused?

Tammeka pluss on see, et mängijad saavad väga tugeva jalgpallihariduse. Treenerid ja ülejäänud taustajõud suunavad ja aitavad mängijaid, et nad oleksid võimalikult mitmekülgsed nii füüsiliselt kui taktikaliselt. Juhul kui mängija liigub oma karjääris edasi, on ta valmis mängima kõikidel tasemetel võistkondade eest.

Ma ei ütleks, et see oleks otseselt miinus, aga Tammeka on praegu sellises arenguetapis, kus ei konkureerita medalitele. Seega tekib olukord, et kui mängija jõuab teatud vanusesse ja teeb järjepidevalt head tööd, siis võib tekkida ahvatlus minna mängima kõrgemale ehk Premium liiga esikolmiku klubide juurde.

Kas omavärav või punane kaart? Viimase minuti võiduvärav või hat-trick?

Omavärav, aga siis lööksin vastastele kolm väravat tagasi! Viimase minuti võiduväravat olen proovinud, kui lõin hooaja viimases mängus Nõmme Kaljule võiduvärava, nii et äkki siis hat-trick, sest seni pole ma ühes mängus kolme väravat löönud.

Kuidas oled oma jalgpallipausi ja teistest mahajäämist tagasi teinud? Kas sul on olnud ka vaimses plaanis keeruline?

Olen teinud jõhkralt, jõhkralt, jõhkralt – ja rõhutan veel korra, et jõhkralt – tööd. Kui lahkusin Tammekast, siis saatsin kiidusõnad nende treeneritele ja taustajõududele, sest nad on minuga metsikult palju maha istunud ja arutanud. Olen teinud lisaharjutusi ja küsinud nõu suuremate kogemustega mängijatelt. Mõned inimesed, kellelt olen abi küsinud, imestavad, kuidas ma olen Premium liiga mängija, aga ei tea elementaarseid asju. Aga nii on: kui oled teistest nii palju maas, pead tegema kõik, et järele jõuda.

Kindlasti on olnud raske ka vaimselt. Minu arust alahindavad paljud jalgpallurid vaimse poole tähtsust, sest see pole ainult see, kas sa karjud väljakul kohtuniku peale, vaid see on pidev töö endaga. See on oskus olla enesekriitiline, aga samas mitte liiga kriitiline. Vaimne pool on ka see, kas suudad näiteks mõneks ajaks sõpradest loobuda, et endaga rohkem vaeva näha, või kas suudad toitumisel teha õigeid valikuid. Kuna mul pole olnud inimest, kellega pidevalt sellistest asjadest rääkida, on vaimse poolega liiga kaua aega läinud. Jah, areng on toimunud, aga õige inimesega rääkimise puhul oleksin oma eesmärke saavutanud palju kiiremini. Praegu on U17 koondise juures spordipsühholoogia konsultant ja minu arust peaksid mängijad sellest maksimumi võtma ja küsima nõu nii palju, kui saab.

Kuidas sa Eestisse tagasi tulid?

Eestisse tulin 2014. aasta talvel, kui käisin Sillamäe Kalevis testimisel. Olin seal nädal aega, aga leppisime kokku, et see pole siiski minu jaoks sobilik koht. Seejärel läksin vanavanematele külla ja vanaisa rääkis, et Viljandi Tulevik tõusis uueks aastaks kõrgliigasse, nii et saatsin neile e-kirja. Rain Tölpus võttis ühendust ja kutsus testimisele, 2015. aasta jaanuaris jõudsime kokkuleppele, et esindan Tulevikku. Käisin samal ajal Soomes viimast aastat ametikoolis, et omandada ärijuhtimise eriala, aga õnneks olid õpetajad väga vastutulelikud ja sain oma kodutööd saada Eestist. Päris palju oli muidugi ka eksameid, aga siis tuli jälle Tulevik mulle palju vastu ja sain kõik ära teha. Aga see aasta oli päris raske nii füüsiliselt kui vaimselt.

Kas unistad A-koondise debüüdist? Kui reaalseks seda pead?

Kes ei tahaks jõuda A-koondisesse! Mul hakkavad silmad särama, kui kuulen A-koondist mainitavat! Kui Eesti mängis Rahvuste liiga mänge, käisin kõikidel kohtumistel kohal ja see tunne oli vau! Ma ei kujutaks ette, et oleksin seal platsil nende mängijatega, ja ma ei kujuta ette ka seda, kui hea hooaja peaksin tegema, et üleüldse A-koondise nimekirja pääseda... Samas, nagu ütlesin: kuna olen teistest mängijatest nii palju maas, siis ei tunneks ma sinna mitte jõudes, et olen läbi kukkunud. Kui aga peaksin selle saavutama, siis tean, et olen saavutanud lae, sest A-koondis on minu jaoks lagi!

Kas oled pettunud, et sa noortekoondistes nii vähe mänginud oled?

Räägin selle kohta ühe loo. Oli 2018. aasta oktoober, kui jõudsin koju ja vaatasin, et toonane tiimikaaslane Tauno Tekko on mulle helistanud. Imestasin selle üle, sest tavaliselt ta kirjutab mulle Facebooki, mitte ei helista, aga helistasin siis tagasi ja ta küsis, kas ma juba nägin. Ma ei saanud aru, millest ta räägib, aga ta küsis uuesti, kas ma nägin. Küsisin teist korda, mida ma nägema pidin, ja ta vastas nii: „Sõber, me saime U23 koondisesse!“ Mul kukkus telefon maha ja pisarad hakkasid jooksma, tüdruksõber jooksis köögist kohale ja kui kuulis, et jõudsin koondisesse, vastas ta „Lõpuks ometi!“. Minu kui jalgpalluri unistus on alati olnud esindada Eestit: vahet pole, kas see on U13, U23 või A-koondis. Ma tahan lihtsalt selle sinise särgi selga tõmmata! Ja kui ma U23 koondise kutse sain, olin nii-nii õnnelik, see ei lähe mul kunagi meelest.

Aga tulles tagasi küsimuse juurde: ei, see ei häiri mind. Mu elus on olnud need etapid, mis on olnud, ja ilma nendeta poleks ma praegu võibolla siin. Midagi halba on alati midagi head ja vastupidi.

Kui kergelt või raskelt läks välismaalt tagasi tulles kohanemine Eesti kõrgliigaga?

Soomes mängisin tugevuselt kolmandas liigas, aga ma ei olnud seal hea mängija, vaid lihtsalt mängija, kes sai hakkama. Tagantjärele olen mõelnud, kuidas ma olin tookord nii julge, et mõtlesin, et tulen Eesti kõrgliigasse ja saan hakkama! Ütlen ausalt: esimesed kolm kuud oli täielik kaos! Kõik need bussisõidud, vastased, kellega tuli mängida. Imestan, kuidas ma Tuleviku eest üldse platsile sain, kui minu tase mängijana ei olnud aktsepteeritav. Nii et jah, keeruliselt läks kohanemine.

Mis on sinu suurim pluss ja miinus mängijana?

Suurim pluss on see, et ma tahan. Ma tahan hirmsasti! Mul on tahtmist teha kogu aeg tööd. Jään pärast igat treeningut 20–30 minutiks lisatrenni tegema, sest tean, et see toob mulle pikemas perspektiivis kasu. Miinuseks on laiemas plaanis see, et olen teistest maha jäänud, aga kitsamalt arvan, et kogemus, ja seda just olukordade lahendamises ja tunnetamises. Kui võtame mõne noore A-koondislase – näiteks Vlasi Sinjavski –, siis ta on jalgpalli mänginud 15 aastat, mina kümme. Tal on viis aastat rohkem kogemust jalgpalliga seotud olukordades, minul jääb sellest puudu.

Kas kiikad ka Tallinna suurte klubide poole?

Kui mängid Eesti kõrgliigas, siis peaks iga jalgpalluri soov olema jõuda esikolmiku klubidesse, ning nii on ka minuga. Aga ma ei taha sinna minna lihtsalt seepärast, et minna, vaid tahan mängida. Mul on olnud variant minna, aga siis tundsin, et ma pole piisavalt küps. Nüüd tunnen, et kui teen hea hooaja, siis miks ei peaks see võimalus tekkima. Tuleb vaeva näha, tööd teha ja treeneritele muljet avaldada.

Kes oli Tammekas parim tiimikaaslane, kellega mängisid?

Kui mõelda, kellest võiks tulla Tammeka läbi aegade parimaid mängijaid, siis minul on kõik panused Mihkel Järviste peal. Mäletan, kuidas poiss tuli 2017. aastal taliturniirile: hästi peenike, ei julenud midagi teha. Nüüd kohati lausa domineerib keskvälja! Ta on uskumatu poiss, tal on suur töötahe ja ta näeb endaga palju vaeva, kuulab teisi ja oskab nõu anda. Tunnen, et tal on olemas kõik eelised jõuda väga kaugele, ning hoian talle väga pöialt! Aga kui küsida, kes oli mu parim sõber, siis Tristan Koskor. Saame praegugi väga hästi läbi, helistame ja toetame üksteist väga palju.

Kui sa poleks jalgpallur, siis mis ametit tahaksid proovida?

Kuna mulle meeldib inimestega suhelda, siis võiksin teha oma talk show või jalgpallisaate! Aga kui realistlikult rääkida, siis ilmselt tegeleksin riietega. Oleksin riidepoes tööl või mõne brändi omanik, sest riided meeldivad mulle väga!

Kas sel hooajal saab parema koha Tulevik või Tammeka?

Parema koha saab see, kes saab rohkem punkte! Aga tegelikult on raske öelda. Tammeka esines taliturniiril väga viisakalt, nad mängisid ootuspärast jalgpalli ja neil on head täiendused. Samas võib Viljandi olla jokker. Meil on väga huvitav sats koos ning kui mängijad näevad järjepidevalt vaeva ja õnn on ka natuke meie poolt, võime sel aastal paljudele tiimidele peavalu valmistada!

Mis on sul oma ainsast U23 koondisemängust kõige paremini meeles?

See, et kokku tulid nii head mängijad, kes tahtsid esindada oma kodumaad. Keegi ei tulnud sinna niisama olema, vaid kõik olid suhtumisega, et „hea küll, kutid, oleme Eesti eest väljas!“. Seda ei öeldud niimoodi kõvasti välja, aga tunne oli selline, kõik hoidsid kokku.

Mida kahetsed oma karjääris kõige rohkem? Mille üle oled kõige uhkem?

Kahetsen seda, et kui Taanist Soome kolisin – olin vist 15aastane –, ei julenud ma jalgpallitrenni minna. Hakkasin tegelema mõttetute asjadega, näiteks kaubanduskeskustes tšillima. Oleksin pidanud olema julge ja tegelema jalgpalliga. Kõige uhkem olen selle üle, et minu taustaga mängijat teatakse, et Premium liiga vaatajad teavad, kes on Sander Kapper, ja nad hindavad seda, kuidas ma mängin.

Sander Kapper (25)

Sünniaeg: 08.12.1994

Koduklubi: Viljandi Tulevik

Varasemad klubid: Hornslet IF, Auning IF, Øster Alling IF, Hobro IK (kõik Taani), FC Viikingit, FC Myllypuro (mõlemad Soome), Tartu JK Tammeka

Koondisekarjäär: U23 1/0