Pikaaegne Eesti koondise liider lõpetab profikarjääri: eks naisena mõtlen vaikselt ka pere loomisele

Anu Ennok. Foto: Elmo Riig

Eesti naiste koondise nurgaründaja Anu Ennok mängis varakult lõppenud klubihooajal Soomes Salo LP Viestis, lisaks Soome liigale tehti kaasa ka Meistrite liigas. Merle Keerutaja käe all võrkpalliga alustanud Ennoki nime leiab taaskord ka äsja avaldatud rahvusnaiskonna kandidaatide seast, kus ta on aastaid üheks liidriks on olnud. 28-aastane sportlane tunnistas intervjuus volley.ee-le, et Salo hooaeg jäi tema viimaseks profihooajaks ja pidi lõppema kullaga. 

Koroonakriis sel unistusel teoks saada ei lubanud, ent ligi kümne võõrsil mängitud aastaga on võite ja emotsioone kogunenud piisavalt, et Ennok võib kripelduseta hakata profikarjäärile joont alla tõmbama. Järgmisel hooajal plaanib ta võrkpalliga tegeleda vähemal määral, et tavaellu üleminek sujuvamalt kulgeks.

«Olin vist 14-15-aastane, kui meistriliigas Viljandi Metallis alustasin ehk 13 aastat on möödas sellest, mil võrkpalliga tõsiselt tegelema hakkasin. 20-aastaselt läksin esmakordselt välismaale, Soome, kus tahtsin tänavusel hooajal ka kuldselt lõpetada. See on päris pikk aeg, mis lisaks suurepärastele emotsioonidele lõhub aga palju keha.

Seetõttu olen otsustanud, et hakkan vaikselt tavaellu liikuma ja uuel hooajal enam ainult võrkpalli ei mängi, vaid püüan mingi teise väljakutse leida. Kui just kuskilt mingit väga superpakkumist ei tule, aga praegu on see koroonakriisis pigem utoopia,» rääkis Soomes viibiv Ennok, kes hoiab end võimaluste piires vormis jooksmise ja toatrennidega.

«Suuresti minu napi pikkuse tõttu (Ennok on 176 cm pikk - toim.) ei ennustatud mulle suurt karjääri, aga olen seega hea näide, et suure tahtmisega võib päris kaugele jõuda ka vähemate eeldustega.

Tagasi vaadates jään rahule, aga ei taha pärast mängijakarjääri päris invaliidiks ka jääda. Keha annab igal aastal aina enam märku, et võiks hakata otsi kokku tõmbama. On aeg teha muid asju ja eks naisena mõtlen vaikselt ka pere loomisele,» ütles pikalt õlaprobleemi küüsis olnud mängija.

«Kui mina välismaale läksin, polnudki meil naiste koondist. Ses osas on näiteks Milka ja Kertu (Kristiine Miilen ja Kertu Laak- toim.) paremas seisus, et nemad saavad noorest peale paremini karjääri ehitada ja ka kauem koondises mängida. Aga nagu ütlesin, olen väga rahul sellega, mida olen saavutanud,» lisas mängija, kes on mitmel korral valitud Eesti parimaks naisvõrkpalluriks ning on lisaks Eestile mänginud Soome, Prantsusmaa ja Šveitsi meistriliigades ja eurosarjades.

Anu, miks pärast hooaja lõppenuks kuulutamist Soome jäid, mitte ei naasnud kodumaale?

Minu ema elab juba aastaid Soomes, seega tulin tema juurde. Ja minu kodu on juba ammu seal, kus ma mängin ning antud olukorras tundus mõistlik siia jääda. Ema on rahul, ütles, et loodetavasti piire ei tehtagi lahti, siis jääbki tütar tema juurde!

Kuidas seal olles tundub, kas seis on siin ja sealpool lahte sama? Kuidas suhtuvad Soome inimesed olukorda?

Soomlane on pigem ettevaatlikum kui eestlane ja ise ei kipu kuskile välja väga suhtlema. Tiimi sees olid soomlannad rohkem mures kui me Netega (koos Ennokiga samuti Salos mänginud Nette Peit- toim.). 

Üldiselt on siinsed inimsed rahulikud, maske väga ei kanta. Soome reageeris kriisile küll aeglasemalt kui Eesti ja enamjaolt on viirus levinud Helsingis ja selle lähiümbruses, mis nüüdseks on muust riigist eraldatud. Olen ise samuti selle ala sees. Nüüd plaanitakse juba vaikselt piiranguid vähendama hakata. Ise käime kord nädalas poes ja püüame igati mõistlikult käituda ja selle aja üle elada.

Lõppenud hooajast: Soome liigas lõpetasite ühe soosikuna põhiturniiri alles viiendal kohal? Mis selle tingis?

Millest üldse pole räägitud, on see, et meie jama hakkas põhisidemängija raskest vigastusest karikafinaalis. Teine side on noor ja tasemevahe suur, sinna meie hooaeg läks. Veerandfinaalis oli juba vana side «pooleteist» jalaga tagasi, seega veerandfinaalid oleks ilmselt juba huvitavamad olnud. Ise mängisin kortisooni süstidega, sest õlg oli väga valus. Koroona tõttu jäigi õlast pilt ka tegemata, aga praegu, kui koormust pole, on veidi parem olla.

Räägi oma edasistest plaanidest täpsemalt, koondisesse ikka tuled?

Vähesed teadsid, et tahan järgmist klubihooaega nii-öelda säästuhooajana teha, et vaikselt võrkpalliga lõpetada. Üllatavalt palju variante on selles osas tekkinud. Et mu elukaaslane mängib Prantsusmaal, siis otsingi variante seal või Luksemburgis.

Valmistun eluks pärast võrkpalli, päevapealt ei taha lõpetada, see pole minu stiil. Medalita jäämine Salos jääb veidi kriipima, samas Kert Toobal ütles ühes intervjuus hästi, et «ühel hetkel tuleb aru saada, et tähti enam taevast alla ei too». Võtan asju mõistusega, olen oma unistused täitnud, mänginud välismaal ja käinud ära EMil. Ei taha end ribadeks mängida.

Selle koondisesuve tahtsin veel kaasa teha, äkki saame augustis ikka kokku tulla. Järgmine suvi on kahtlasem, kuidas tervis on ja kuidas üldine vorm pärast kergemat hooaega on. Kui kutsutakse, siis ikka tuleks, ükskõik, mis rollis mind vaja oleks. Aga kui tunnen, et vorm on väga kehv, ei taha ma koondisse minna nalja tegema.

Mida sa ootad sellest imelikust perioodist koondisega, kui eeldame, et suvel ikka midagi hakkab toimuma?

On huvitav vaadata, mis juhtub. Saan ka tunda välisjuhendaja käe all treenimist ja EMile saamine on ju väga reaalne. Nii mul kui ka kõigil teistel on suur võrkpalliigatsus, mitte nagu tavaliselt kevadeti, kui kõik on klubihooajast väsinud. Nüüd tahaks saali, üksinda on kodus juba punnitatud küll.

Uus treener toob ju samuti noori peale ja usun, et see on õige idee, nii peabki toimuma elus ja võrkpallis ka. Loodan, et järgmiseks suveks on juba nii mõnigi noor vanemate koha endale võidelnud ja järgmiseks suveks on olukord ses osas okei. Loodan, et noored saavad sellest võimalusest palju motivatsiooni juurde.

Millega end pärast võrkpalli üldse siduda tahad, oled ka mingi eriala välja valinud uueks eluks?

Tahaks midagi koolis ka õppida, selleks oleks muidugi vaja mõne aastaga prantsuse keel selgeks saada. Erialana huvitab mind sotsiaaltöö, usun, et see võiks mulle sobida. Treeneritöö osas ei tea, kas tahan seda teha. Luksemburgis oleks keelega lihtsam kui Prantsusmaal, see on rahvusvahelisem koht. Igal juhul on praegu elus uus ja huvitav olukord. Ootan, mida tulevikul pakkuda on.