/nginx/o/2020/01/29/12901626t1h45a5.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/04/12/13051547t1hff84.png)
Micheal Wardianil oli äsja selja taha jäänud 281. kilomeeter jooksust, mille finišit ei eksisteerinud, kui ta oli ülilähedal katkestamisele. Abikaasa innustamisel otsustas ta siiski võistlemist jätkata ning 141 km hiljem kuulutati ta ka võitjaks.
63 tundi järjest jooksnud ultraatleet sai auhinnaks kuldse WC-paberi rulli
Jutt käib siis Quarantine Backyard Ultrast, mida eestikeeli võiks tõlkida kui tagahoovi ultrajooksu. Üritus sai inspiratsiooni igal aastal Tennessees toimuvast Big Dogi ultrajooksust, kus osalejad peavad igal täistunnil startima 6,7 km pikkusele jooksuringile. Ja seda nii kaua, kuni starti tuleb ainult üks võistleja. Tugevaim.
Koroonaviirusest tingitud eriolukorra tõttu polnud tänavu võimalik võistlust aga reaalselt korraldada, mistõttu otsustasid korraldajad selle viia virtuaalkujule. Nõnda startisidki enam kui 2000 jooksjat üle maailma teisipäeval Zoomi vahendusel tagahoovi ultrajooksule.
Mõni mõõtis meetreid jooksulindil, teine tagahoovis. Kolmas tiirutas ringiratast elutoas, neljas nautis värsket õhku naabruskonnas. Ultrajooksu neljas inimene, Anna Carlsson, andis jalgadele valu näiteks põhjapolaarjoonest põhja poole jääva järve jääl. Ainsaks tingimuseks oli, et igal täistunnil pidid osalejad kohtunikele ennast näole andma ja läbitud distantsi fikseerima.
Säärase ultrajooksu tšempioniks krooniti tänavu 45-aastane Wardian, kes jooksis järjepanu 63 tundi ja läbi selle ajaga 422 kilomeetrit.
Tagantjärele tunnistab ta aga, et pärast 281 kilomeetrit oli ta tõepoolest ülilähedal, et võistlus katki jätta. «Ma ei tahtnud seda enam teha. See polnud enam lõbus. Ma jooksin 709-meetrist ringi. Kui järjekordselt ringilt tulin, ütlesin oma abikaasale, et järgmisele ma enam ei lähe. Ta küsis, kas olin viga saanud, aga kui vastasin sellele eitavalt, käskis ta mul rajale tagasi minna, kuna mul polnud katkestamiseks sobivat vabandust.
Pärast seda mõistsin ka ise, et see pole piisav vabandus, ja jooksin kohe otsa paremuselt teise ringiaja,» sõnas Wardian, keda käisid tee ääres ergutamas ka naabruskonnas elavad inimesed. Ja seda korduvalt. Sest nende majast möödus Wardian kolme ööpäeva jooksul «kõigest» 595 korda.
Enne võistlust oli Wardian seadnud endale eesmärgiks joosta vähemalt 300 kilomeetrit. Seda oli ta varem teinud ning teadis, et peaks jätkuvalt selleks suuteline olema.
Pärast 60 jooksutundi tundis mees aga endiselt ennast hästi, mistõttu võttis sihikule ultrajooksu tippmargi ehk 68 tundi. Ainsana pakkus Wardianile tol hetkel konkurentsi veel Radek Brunner. Jooksuentusiast Tšehhist, kes andis jalgadele valu elutoas oleval jooksulindil.
Tunduski, et mõlemad mehed on valmis senist tippmarki nihutama, kuid siis vedas tehnika – või õigemini tehnika ja inimese kooslus – Brunnerit alt. Nimelt oli ta oma tahvelarvutil heli vahepeal maha keeranud, mistõttu ei kuulnud tšehh ühel hetkel enam stardikutset.
Kuna pärast 62 tundi ilmus virtuaalsele stardijoonele ainult Wardian, kroonitigi tema tagahoovi ultrajooksu võitjaks.
«Olen mõistagi kurb, kuid ei süüdista kedagi teist. See oli minu süü, sest olin reeglitega väga hästi kursis. Olime mõlemad valmis jooksu jätkama ning ilmselt purustama ka senist 68 tunni rekordit. Ehk järgmisel korral,» kirjutas Brunner hiljem ühismeedias.
Wardian tundis samamoodi konkurendile kaasa, kuid lisas, et reeglid olid kõigile teada ja kõik olid nende eest võrdsed. «Soovin, et me jätkanuks kahekesi jooksmist. Tegemist oli imelise lahinguga. Paraku ei lubanud reeglil ka minul üksi jätkata, sest võitja tohib pärast konkurentide katkestamist joosta ainult ühe ringi.»
Milline oli aga Wardiani auhind metsiku ultravõistluse võitmise eest? Kuldne WC-paberi rull.