Reinar Hallik: kord ütlesin Andres Sõbrale, et ei viitsi tema möla enam kuulata
14. aprill 2020, 14:18
Eesti korvpalli 100. aastapäeva tähistamise raames avaldas alaliidu koduleht rubriigis «100 lugu» usutluse ekskoondislase, praegu omanimelist korvpallikooli vedava Reinar Hallikuga. Selles ei saa üle ega ümber treener Andres Sõbrast.
«Pole vist Eestis korvpallifänni, kes poleks näinud Rakvere Tarva peatreeneri Andres Sõbra legendaarset sajatust: «Reinar, ma löön su maha raisk!» või ei mäletaks kolme jäätise lugu. Pärast mängijakarjääri lõppu sukeldus Hallik isegi veel rohkem korvpalli sisse, kui lõi Ida-Eestis omanimelise korvpalliakadeemia ning panustab kogu oma energia nüüd järelkasvule,» on kirjas sissejuhatuses.
Avaldame katkeid intervjuust.
Alustame päris kaugest ajast. Kuidas Sinu korvpallitee alguse sai?
Treener Kalju Pluutus tuli kunagi meile kehalise tundi, kui me staadionil jooksime, võttis kõige pikemad kutid enda kõrvale ja kutsus trenni. Mina olin enne seda käinud erinevates trennides, judos olin korra isegi Ida-Virumaal kolmas ja igasuguseid teisi alasid sai ka proovitud. Aga midagi ei meeldinud. Korvpalli olin telekast alati vaadanud, kas siis Kalevi lahinguid või Vene kanalitest CSKA mänge.
Millised mälestused esimesest trennist meeles mõlguvad?
Läksin esimene kord mõttega, et seal saab kossu mängida, aga kahjuks oli selline trenn, et pidime sisuliselt ümber Narva jooksma. Lasime seal päris pika, umbes 10 kilomeetrise sõlme. Olin siis 12-aastane. Järgmisel päeval olid mul jalad nii kanged, et kõndisin nagu puuhobune. Hommikuti käisin veel ka kooli peotantsutrennis, kuna mulle meeldis sealt üks tüdruk. Marssisin sinna tantsutundi ja ütlesin: «Kuule, õpetaja, nüüd on tantsukarjääriga kõik läbi. Hakkan kossu mängima!»
Kas tüdruk jäi üksikuna tantsutrenni nutma?
(Naerab) Ega tema ei teadnud, et ta meeldib mulle. Ma ei julgenud talle seda öelda.
/---/
Ja siis Sa tulid Tallinnasse elama ja asi läks tõsiseks?
Ma läksin üheksandasse klassi Eesti Spordigümnaasiumisse (praegune Audentese Spordigümnaasium – toim), aasta oli siis vist 1999. Kui ma õigesti mäletan, siis 100 inimest tahtsid sisse saada ja ainult 18 said. Konkurents oli tihe ja mõtlesin, et kurat, kas mind ikka võetakse. Lõpuks ikka võeti. Mäletan, et esimene II liiga hooaeg oli mul päris hapu, ma ei saanud üldse midagi aru ja mõtlesin lausa, kas olen õige ala valinud. Aga juba järgmisel aastal tegin teises liigas üle 20 punkti mänge ja meri oli põlvini. Mõtlesin, et kohe-kohe lähen juba NBAsse. Olin selline peenike hüppav ja viskav mees ja panin isegi jalgevahelt pealt. Aga siis ühel saatuslikul õhtul pärast Eesti koondise võitu Prantsusmaa üle (28. november 2001 EM-valiksarjas 63:59 – toim) hakkasin ühikasse tagasi minema ja kukkusin jalaluu katki. Pärast seda enam ei hüpanud kunagi.
Täitsa kohe tänaval kukkusid nii hullusti?
Jah, libisesin äärekividel ja jalaluu läks. Hiljem kipsis jalaga libisesin õues karkudega veel korra ja nihestasin viga saanud kohta uuesti. Mul oli kips päris pikalt peal ja sel ajal ei tehtud vajalikke taastavaid harjutusi ka. See polnud küll mu hüppejalg, aga põrge kadus pärast seda kuidagi täitsa ära.
/---/
Aga treeneripingil oled saanud tunda Andres Sõbra pidevat jutustamist, kes teatavasti pole suu peale kukkunud mees. Kuidas sellega toime tulid?
Üks kord on ka minul juhtunud, et olin Andrese peale päris tige. Ütlesin, et kuule, Andres, ma ei viitsi enam su möla kuulata. Ma enam ei mäletagi, mis olukord see oli, aga ütlesin otse, et nüüd läks ta küll üle piiri. Aga siis Andres vastas mulle, et Reinar, vabandust, ma tõesti ei mõtle seda tõsiselt. Tal oli ka vaja ennast välja elada ja ma olen selline mees, kelle puhul ta teadis, et ma ei võta seda tõsiselt ja hinge. Nagu Andres armastab öelda, meil on sama veregrupp. Tema väljaütlemised on muidugi päris naljakad olnud, alustades selle lubadusega, et ta mu maha lööb. Isiklikult on meie suhted head. Me sobisime ja meil oli alati koos lõbus. Eks ta üritas mind seal kasvatada ka, siis alati nii lõbus polnud, aga üldiselt sai päris palju pulli (Naerab).