:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11698913t1h7be1.jpg)
Eesti rahvusnaiskonna rünnakuliider Kertu Laak pani volley.ee palvel päeviku vormis (ja läbi huumoriprisma) kirja mõned mõtted, mis koroonakriisis koduseinte vahel olles päeva jooksul tekivad. Näiteks, kui avastad, et telerist pole ühel hetkel enam midagi vaadata...
Oma arust tõmbasin eile kardina kenasti ette, aga ometi ärkan selle peale, et mu hommikupäikesega õnnistatud tuppa hakkab mingist kardinapilust ere valgus paistma. Samas ei tasu vinguda – vähemalt tõotab tulla täna ilus päev, erinevalt eilsest koerailmast. Siiski otsustan pisut veel voodis magada, sest ema veel köögis ei kolista ja seega pole veel lootust hommikukohvi lõhnagi tunda.
Telekast ei tule ka midagi. ETV kanalid näitavad ainult ühte teemat, teised kanalid näitavad sarju, mida olen kas juba näinud või mida ma ei plaaninud eales vaadatagi. Tavaliselt teen kanalitele kolm tiiru peale ja maandun lõpuks alla andes mõnel 2016-17 hooaja Premier League'i mängul, millel oli toona live'is ilmselt sama palju tähtsust kui täna.
Meil käib emaga kodus aktsioon «Karantiini ajal kannan üksikuid sokke» ehk lühidalt KAKÜS. Mina olen täna sellesse oma panuse igatahes andnud. Loodetavasti saab #KAKÜS ka sotsiaalmeedias varsti hoo sisse.
/nginx/o/2020/04/21/13064297t1h11ca.jpg)
Duši all tuli mulle lambist meelde nali, mille isa paar päeva tagasi tegi. «Chelsea’s segasem». Naersin omaette.
Metsaringil koeraga. Kuidas on see võimalik, et metsas puude vahel nii tugev tuul puhub?
Rääkisime emme-issiga juttu ja hakkasin endamisi mõtlema, et kui ma praegu oma kodualevis Kohilas jalutama läheksin, ei tunneks ma enamikke kohti vist äragi. Tekkis kohe selline sportlik huvi – kui kogu see jama läbi saab, võtan alevi vahel pikema tuuri ette ja vaatan üle, kuivõrd on mu lapsepõlve nurgatagused muutunud.
Näe, emapart ka lõpuks tiiki jõudnud. Ei tea, miks tema alati alles poole päeva peal saabub, kuigi ta peika on juba varahommikust saati kohal? Emme pani neile nimed ka: Rille ja Rulle. See Rulle paistab muideks üks paras tuhvlialune olevat. Ja Rille võiks juba kiiremini munele hakata.
Õues sajab lund. Ja ma pole isegi enam üllatunud. Mis k*radi kliimavööndis ma elan.
Koera elu on vist täiega lihtne. Terve maailm on kriisi üle elamas, aga Sandy jaoks on lihtsalt järjekordne päev. Ainult et pererahvast ei saa viimasel ajal rahu.
/nginx/o/2020/04/21/13064300t1hb0da.jpg)
Vaatasin oma toa seinal maailmakaarti ja nentisin, et nüüd ei saa vist mõnda aega sealt ühtki riigikleepsu ära tõmmata. Vähemalt on kuuendik planeedist juba valge, sest käisin korra Moskvas.
/nginx/o/2020/04/21/13064301t1hd704.jpg)
Pean neid jalka karistuslööke ikka veel harjutama. Mõtlen neid FIFA arvutimängu omasid. Kogu aeg lendavad nii aeglaselt ja otse väravavahile sülle. Pole siis ime, et ma vennale lõpuminutitel alati kaotan.
Vaatan siin telekast, kuidas on eestlased oma kodusolekut jäädvustanud. Täitsa tore vaadata. Kuidagi rahustav on tunne, et teistel on kõigil pea samasugune olukord ja et meie pole siin ainsad, kes iga päev küpsetavad.
See oli ikka üsna ammu, kui hommikuks äratuse panema pidi. Ja ega polegi vaja, siin majas juba naljalt üle üheksa ei maga… Mõtlen veel voodis korra, mida homme ette võtta – eks see kõik oleneb ju ilmast. Hommikul võiks end kerge jooksuga äratada, lõunal äkki proovin ette võtta jälle mõne joogasessiooni, õhtul tahaks kindlasti koer pikemale jalutuskäigule minna. Aga kui jälle pussnuge sadama hakkab, siis vist organiseerin jälle terve päeva oma toas asju ümber. Kusjuures täna tegin oma laua lõpuks korda, selle üle olen küll uhke ja võin vist rahuliku südamega magama minna!
Pagan, kardin jäi ette tõmbamata.
/nginx/o/2024/10/18/16427066t1haef3.png)