Andres Sõber oma legendaarsest hüüdnimest: vahel ütlen, et see on tuletatud Jordanist
6. mai 2020, 13:01
Korvpallitreener Andres Sõpra kutsutakse spordiringkondades sageli Jorriks. Eesti korvpalliliidule antud intervjuus selgitas juhendaja, kuidas säärane hüüdnimi tekkis.
«Hüüdnimi tuli kuidagi Kalevis mängides. Aleksei Tammiste hakkas mind nii hüüdma. Ma ei mäleta, kuidas või miks, aga miskipärast jäi see külge. Ma vahel ise ütlen, et see on tuletatud Michael Jordanist, kuna Jordanil on esimesed kolm tähte samad. Kuigi tol ajal ei teadnud keegi veel Michael Jordanist midagi (Naerab.). Kõik mu head tuttavad kasutavad seda. Las ta olla, minu meelest täiesti normaalne,» sõnas Sõber, kes lahkas veel ka teisi teemasid.
Mis tingis selle otsuse, et kohe profikarjääri lõppedes asusid õpetajaks ja treeneriks?
«1983. aastal oli mul selline väike murdemoment. Olin unistanud treeneriks saamisest ja tekkisid variandid. Esiteks kutsus Heino Krevald mind Tallinna Spordiinternaatkooli treeneriks. Aga selline mees nagu August Sokk ütles mulle: «Jorr, kui tahad treeneriks saada, siis võtad ja alustad päris väikeste poistega.» Kuna see mõte mulle meeldis, siis 1983. aasta suvel istusime (August) Sokk, (Allan) Dorbek ja mina Illuste suvelaagris ja mulle valiti aastakäik välja. Kuna Sokul olid 1971/72 poisid, siis mulle anti 1973/74. Pidin ise minema Mustamäe koolidesse ja sealt poisse otsima. Nii ma hakkasingi toimetama ja sealt sai tookord leitud ka selline mees nagu Martin Müürsepp.»
Kas Müürsepas oli kohe näha seda ürgtalenti, kes võiks korvpallis kaugele lennata?
«Oli-oli-oli! Ma arvan, et mul on seda silma ja olen ise seda ala nii palju armastanud, et ma tunnetan kohe ära, kelles on midagi olemas. Nõukogude Liidu ajal öeldi, et korvpallurid peavad olema pikad ja peenikesed ja selliseid poisse me otsisimegi. Mul oli üle 2-meetriseid kutte võistkonnas viis või kuus. Müürsepp oli kohe alguses ka osav, põrgatas hästi ja vise oli paigas. Kui Martin oli väike, siis ta ütles: «Treener, mulle meeldib taga mängida.» Ta tahtis väga põrgatada ja pani siis kõhu alt kaheksa meetri pealt oma õuna teele. Ma lasin ta olla.
Mul on treeneriametis alati olnud põhimõte, et ei taha oma raami kellelegi peale suruda. Nagu kuskil getos New Yorgi külje all, kus iga vend paneb nagu tahab. Teisigi selliseid poisse on aastakümnete jooksul olnud küll ja küll. Võtame kasvõi Rain Veidemani, kelles nägin kohe sellist omamoodi talenti. Mõned on meie hulgast äragi kadunud. Kunagi olid Mart Lööne ja Peep Jõgi, kes käisid natuke ka minu juures mängimas. Püha püss, kui puruandekad vennad. Või Ülo Varul, kellega koos ma mängisin. Ta läks oma eluga küll untsu, aga mängides oli superandekas vend.»
Lõpetuseks palun paika panna sinu Eesti korvpalli sümboolse viisiku läbi aegade.
«Seda ma võin une pealt öelda! Mängujuhina võtab koha sisse olümpiavõitja Tiit Sokk, muud valikut siin pole. Number kahe ehk viskava tagamängija koha peal on sama kindlalt Aivar Kuusmaa, kes on läbi aegade Eesti parima viskekäega vend. Number kolme peal on mees, kes oleks kindlasti võinud NBAs karjääri teha – Priit Tomson. Number neli on mängija, keda ma nimetan Eesti kõigi aegade parimaks – Eesti korvpalli kuningas Martin Müürsepp. Number viis on minu üks lemmikumaid keskmängijaid läbi aegade, keda kunagi isegi NBAsse taheti võtta – Jaak Lipso. Treeneriks paneksin Ilmar Kullami, sest ma arvan, et ta on Eesti läbi aegade kõvemaid mehi selles vallas.»
Mis arvad, kas keegi praegu juba korvpallitrennis käivatest Eesti poistest võiks kunagi sinu viisikusse murda?
«See viisik on nii kõva, et praegu ei ole keegi neile lähedal ka. Aga alati võib tulla, mäng võib muutuda kiiremaks ja kerkivad veel suuremad ja võimekamad mehed. Tulevikus äkki võrdleme number ühe koha peal Kerr Kriisat Tiit Sokuga, kõrvutame Priit Tomsonit ja Henri Drelli, paneme joonele Lipso ja Kotsari või number nelja peal võrdleme Siim-Sander Venet Müürsepaga. Praegusel hetkel pole nad minu arvates veel sinna lähedalegi kerkinud.»