Pärnu korvpallile elu sisse puhunud Käbin: kõiki poisse tuleks treenida tundega, et nad jõuavad NBA-sse

Mait Käbin. Foto: Esto Maxibasket / Facebook

Eesti korvpall 100 lugudeseerias jõudis järg Mait Käbini, kes sajandivahetusel hakkas Pärnus tõsiselt toimetama. 

Käbin hakkas koduses Pärnus Lembit Rebase käe all korvpalli harrastama, kuigi tema isa Aivo Käbin oli tunnustatud võrkpallitreener. Ühel hetkel viis karjäär noore mängumehe Tallinnasse, kus ees ootasid õpingud Tallinna Spordiinternaatkoolis ja Tallinna Pedagoogikaülikoolis. 11-aastase vahega kahel korral Eesti meistriks kroonitud Käbinil on auhinnakapis ka kolm hõbedat ja kaks pronksi.

Pärnusse jõudis ta tagasi 20 aastat tagasi, alustades sealse korvpalli üles ehitamisega. 

«Ei oskagi päris täpselt seletada, miks sel ajal Pärnus korvpallitreenerit polnud. Mõtlesin, et miks mitte ise siin noortetööle elu sisse puhuda ja vaadata, kuidas minema hakkab. Kuna Peda oli ka lõpetatud, siis sain Pärnu Rääma põhikooli kehalise kasvatuse õpetaja koha ja nii ta läks,» meenutab 53-aastane Käbin. 

«Teine põhjus peitus toonases erastamisprotsessis, mille tõttu kaotasin Tallinnas elukoha. Omanik ilmus Kanadast välja. Kuna Pärnu juured olid mul päris tugevalt sees ja siin sai käidud pidevalt vanemate suvilat korrastamas ja seetõttu nädalavahetustel edasi-tagasi sõidetud. Ühel hetkel tekkis plaan, et miks mitte proovida jäädagi Pärnusse.»

Ta tunnistab, et tollal polnudki väga keeruline uut klubi luua, abiks oli ka abikaasa: «Ta on samuti kehakultuuri lõpetanud ja sporditaustaga inimene. See oli ka talle väljakutse ja ambitsioon, et kahekesti üritada ideele elu sisse puhuda. Algus polnud ka üldse raske, kuna sain korvpalli silmas pidades Pärnus tegutseda ilma konkurentideta. 

Polnud muret, kas õpilasi tuleb ja grupid täis saavad. Pärnus on kvaliteetset sporti olnud alati päris palju. Siin on jagunud sõudjaid, aerutajaid, võrkpallureid, kergejõustiklasi jne. Lapsed peavad nende alade vahel kuidagi ära jagunema ja minu meelest on see seni ka päris hästi toimunud. Vaid jalgpall on teinekord natuke seganud, kuna nad suudavad oma tegevusega õpilased juba lasteaedadest jalgpalli poole käima panna. Teised alad, kaasa arvatud korvpall, midagi sarnast pole suutnud.»

Pärnu noored tõusid üsna kiiresti erinevates vanuseklassides pildile. Hooajal 2006/07 osaleti esimest korda ka Eesti meistriliigas, kus madistatakse siiani. 

«Kui ma siia tulin, siis kõige tähtsam oli panna Pärnus taas noortetöö käima. See on alati olnud kõige tähtsam, sest mind motiveerib töö lastega. Meistriliigasse jõudmine oli boonus. Kuna klubil läks hästi, siis alaliidu ja teiste osapoolte poolt meile selline ettepanek tehti. Mul on hästi meeles, et esimene «välismängija» oli meil Jesper Parve, kes tuli kodumaale tagasi soomlaste Lahti NKMY-st. Temaga sai suusoojaks Pärnu rannas korra räägitud ja kui teema päris tõsiseks hakkas minema, siis võtsin uuesti ühendust ja nii läkski,» selgitab Käbin. 

«Ka siin polnud algus raske, sest eelarved polnud eriti suured. Meil olid meeskonnas peamiselt oma õpilased ja ega neist siis keegi raha eest ei mänginud. Loomulikult, kui täiendusi tõime, siis väljast tulnud mängijad vaatasid asjale läbi kahe vaatenurga: karjäär peab õiges suunas minema ja mingi tasu peab mängimise eest saama. Igal hooajal alustasime põhimõtteliselt uue meeskonna loomist. Polnud nii, et teed tiimi valmis ja siis põrutad viis aastat sama koosseisuga. Spordimehe hing ei lubanud ju peksupoiss olla. Ambitsioonid kasvasid märkamatult töö käigus.»

Käbin töötab siiani Pärnus mitme noortegrupiga, põhivõistkonda on pikalt vedanud Heiko Rannula. «Mul üheks vanuseklassiks on 2011. aastal sündinud ehk päris pisikesed. Põhivanuseklassiks on U13 ehk aastail 2007-08 sündinud. Nagu hiljuti ütlesin, siis mina näen küll meil uusi Rannar Raape, Mihkel Kirveseid ja Sten Olmreid tulemas. Ma arvan, et sellised poisid on meil olemas,» märgib Käbin. «Selge see, et iga mees NBA-sse ei jõua, aga mina arvan, et kõiki poisse tuleks ikkagi treenida sellise tundega, et ta jõuaks kuskile kaugele, miks mitte NBA drafti. Ega see nii utoopiline pole midagi.»

Täispikka intervjuud saab lugeda SIIT.