Jalgpallikohtunik avaldas saladusi viie tippmängija kohta, kes ei osanud platsil käituda (1)
/nginx/o/2020/01/06/12853267t1h10eb.jpg)
15. mai 2020, 09:15
/nginx/o/2020/05/15/13101981t1h07ac.jpg)
Mark Clattenburg oli üks maailma hinnatumaid jalgpallikohtunikke, kes vilistanud väga tähtsaid matše. 45-aastane britt avaldas kodumaa meedias viis mängijat, kellega koos töötamine pole olnud kõige meeldivam.
Craig Bellamy
«Teadsin, et meie suhted pole parimad, kui ta pigistas mu mune Etihadi staadioni tunnelis. See võis olla nali, aga jäi hästi meelde. Ilmselt juhtus see sellepärast, et ma talle 2009. aastal Manchester City ja Boltoni vahelises matšis punast kaarti näitasin,» meenutab Clattenburg.
«Bellamy oli üleüldse ebameeldiv mängija, paljud kohtunikud on seda tunnistanud. Ta tuli pidevalt väga lähedale, vehkis kätega ja vaidles kogu aeg. Tema sõnavara ei kannata trükimusta, ta mängis väga toorelt. Kohtuniku elu teevad sellised pallurid raskeks, sest nad vajava tähelepanu ja segavad keskendumist.»
Roy Keane
«Töötasin 2018. aasta MM-i ajal Royga ITV-s koos, ta oli väga viisakas ja meeldiv. See näitab taas, et platsil võivad mängijad muutuda. Kui ta mängis, siis oli teda väga raske hallata,» ütleb Clattenburg.
«Royd ei saanud kunagi usaldada. Ta võis täiesti ootamatult plahvatada ja öelda või teha midagi väga inetut. Meenub väga karm viga Alf-Inge Haalandi vastu, mis oli ilmselgelt tehtud tahtlikult. Ta oli alati kivikõva näoga, tahtis kõva meest mängida. Nii suure egoga mängijatega pole lihtne.
Aga õhtusöögil on Royga väga mõnus käia.»
Jens Lehmann
«Ta oli pidevalt ärritunud ja ei suutnud peaaegu kunagi rahuneda. Üks neist õnnetutest inimestest, kes kõigi ja kõige peale viriseb. Ta võis vinguda isegi sellepärast, et pall on valge ja ümmargune. See oli väga tüütu,» jutustab Clattenburg.
«Ta oli suurepärane väravavaht, aga hädaldamine jäi ta suurimaks nõrkuseks. Seda nägid ka teised mängijad. Nurgalöökide ajal tammuti ta varavastel, et teda närvi ajada. See õnnestus. Ilmselt peab ta õnnelik olema, et pääses nii väheste punaste kaartidega. Mulle ei meeldinud tema mänge vilistada.»
/nginx/o/2019/06/10/12248120t1h0da6.jpg)
Pepe
«Minult küsitakse alati 2016. aasta Meistrite liiga finaali kohta, kus ma Pepe maas rullimise ja näitlemise peale vaid keelt viibutasin. Enda peas mõtlesin: «Ise suur mees, aga nii pehmeke,»» sõnab Clattenburg.
«Ta käitus ühtmoodi kahel korral, et Madridi Atletico mängija punase kaardi saaks. Mõni kohtunik oleks võib-olla selle lõksu langenud, aga mul oli kodutöö tehtud. Ma üritasin küll eelarvamused kõrvale jätta, aga tundsin tema mentaliteeti. Teadsin, kuidas hakkama saada.
Pepe oli üks neist, keda ma ei usaldanud. Mäng võis olla täiesti rahulik, kui tal ühtäkki katus ära sõitis.
Tolles finaalis läks Madridi Real esimesel poolajal 1:0 juhtima. Pausil selgus, et värav tuli napist suluseisust, joonekohtunik eksis.
Teise poolaja alguses andsin Atleticole penalti, Pepe tegi Fernando Torrese vastu vea. Pepe oli tulivihane ja ütles mulle ideaalses inglise keeles: «See polnud kindlasti penalti, Mark.» Vastasin talle: «Teie värav poleks pidanud lugema.» Panin tal suu kinni.
See võib kõlada kummaliselt, sest kaks vale otsust ei tee kokku õiget. Aga mängijatele see loeb. Teadsin, et seda öeldes rahustan ta maha. Kokkuvõttes polnud meeldiv Pepega koos platsil olla, end tuli pidevalt kaitsta.»
John Obi Mikel
«Valisin Mikeli 2012. aasta Chelsea ja Manchester Unitedi matši pärast. Ta süüdistas mind rassistlike väljendite kasutamises, kuigi seda ei juhtunud. Alaliidu uurimine kinnitab seda,» märgib Clattenburg.
«Ta pole kunagi vabandanud. Sellest on kahju, sest see olukord võinuks rikkuda mu elu. Tollal kadus mul kohtunikutöö vastu mõneks ajaks kirg. Aga ma ei saanud lõpetada, sest ma pidin peret toitma ja mul polnud muid oskusi.
Halb tunne on tänaseni hinges. Mikel kuulis Ramireselt, kes ei rääkinud inglise keelt, et olin teda solvanud. Teised Chelsea mängijad on minu ees vabandanud, aga mitte Mikel.»
