Koju pääsenud Eesti kergejõustiklane: kolmenädalasest treeninglaagrist sai lõpuks üheksa nädalat Keenias lukus olemist

Olavi Allase.

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Pikalt Keenias koroonaviiruse levikust tingitud reisikeeldude tõttu lõksus olnud Eesti keskmaajooksja Olavi Allase jõudis lõpuks koju. «Kolmenädalasest treeninglaagrist sai lõpuks üheksa nädalat Keenias lukus olemist,» ütles ta sotsiaalmeedias.

Oma Facebooki lehel kirjutas Allase, et Keenia lennuliiklus sulgeti 25. märtsil ning piirangut on alates sellest ajast mitu korda pikendatud. «Mina ei oleks pikemat sealviibimist normaalselt üle elanud, sest Keenias alanud vihmaperiood ja sellega kaasnevad viirused ning hallitus muutsid mu tervisliku seisu piisavalt halvaks, et normaalselt trenni teha enam ei saanud. Lisaks ootasid kodus erinevad kohustused ning rahaline seis hakkas kriitiliseks minema,» selgitas ta.

Allase jätkas: «Eelmise nädala keskpaigas avanes võimalus osta pilet erilennule, mis läks Londonist Keenia kodanikke ära tooma. Aga isegi sellega ei olnud lugu nii lihtne, et ostad pileti, istud lennule ja lendad koju. Lisaks sellele, et pileti hinnaks oli 1660 eurot, tuli Keenia politseist saada luba Nairobisse sisenemiseks, leida transport Nairobisse ning jõuda sinna enne õhtust (19:00-05:00) liikumispiirangut.

72-24h enne lendu tuli teha koroonatest ning näidata selle negatiivset vastust lennujaamas ning kuidagi tuli edasi liikuda Londonist Eestisse. Meie seitsmesest pundist otsustasid seda võimalust kasutada ainult kaks inimest, mina ja maailmarändur/videograaf Georg Tulver. Ma võin juba etteruttavalt öelda, et kõigis eelpool nimetatud etappides oli erinevaid takistusi mida oli vaja ületada (nendest ma räägin ilmselt lähiajal mõnes Järva Teatajas).

Nende takistuste ületamine oleks olnud toetavate inimesteta praktiliselt võimatu. Eesti aukonsul Keenias, Kadri Humal Ayal, kes hoidis meid pidevalt infoga kursis ning aitas jooksvalt lahendada tekkinud probleeme. ÜRO keskkonnaprogrammi (UNEP) Eesti alaline esindaja Keenias, Ado Lõhmus, kes aitas meid transpordi ning elukohaga Nairobis. Ning loomulikult tuleb tänada minu muretsevat ema Eve Lauri, Aili Avi ning Türi Kogukonnaseltsi, kes minule suureks üllatuseks korraldasid antud ettevõtmise finantseerimiseks toetuste kogumise.

Järgnevalt nimetan ma kõik toetajad: Margus Marrandi, Aleksander Tšernov, Kristel Berendsen, Taali Laur, Kristi Juhanson, Kaja Öebius, Maris Tamm, Irina Veiken, Einar Kaigas, Indrek Teder, Katrin Polli, Petr Erlygin, Indrek Kivi, Piret Laur-Reilson, Teele Laur, Liivi Vassar, Alar Nõmmik, Martin Tampuu, Olavi Linder, Juri Gerzanitš, Aina Lee, Leonhard Soom, Siiri Poopuu, Elve Laasmaa, Priit-Kaarel Küüsvek, Helle Kilk, Henri Ojaperv, Annika Järve, Jüri Laur, Marko Mumm, Kunnar Erich Viisel, Tiiu Schüts, Rein Valdmaa, Gunnar Pihlak, Tõivo Nerep, Tuuliki Villand, Kai-Melli Kapten, Kurt Johan Eduard Ehrstein, Arianit Hasani, Liis Salla, Malle Maimann, Kristi Põdersalu, Andres Lõiv, Tanel Viljat, Veiko Valang, Aili Avi, Kain Väljaots, Ene Peil, Ardo Klaasen, Elis Järvsoo.

Rõõm on näha, et valdav enamus on siiski mulle tuttavad inimesed spordist, koolist, töölt, kodukohast. Suur tänu Teile, kui tulevikus on Teil abi vaja, siis olen ma Teile teene võlgu.

Suur tänu ka teistele sõpradele ja tuttavatele, Tartu Spordiselt Kalevile, treener Enn Sellikule, kes tundsid minu olukorra vastu huvi ning muret. Ning tänan ka enda tööandjat Tartu Vanglat mõistva suhtumise eest.

Loodan, et teised erinevatel põhjustel Keeniasse jäänud eestlased saavad sealt peatselt tulema.

Pärast kohustuslikku 14 päevast karantiini kohtume!»

Tagasi üles