Murdmaasuusatamises on pead tõstnud eluohtlik probleem: liiga palju on olnud tragöödiaid

Söömishäireid on tunnistanud ka murdmaasuusatamise olümpiavõitja Jessica Diggins (vasakul).

FOTO: ODD ANDERSEN/AFP

Norra ekspertide hinnangul on söömishäired murdmaasuusatamises üha suurenev probleem. Teema on väga tõsine ka sealse koondise mänežeri Vidar Löfshusi sõnul.

Löfshus lisas ajalehega VG rääkides: «Mul on valus näha sportlaste võitlust sellega. Liiga palju on olnud tragöödiaid.» Ta lisas, et teemaga tegelemine on kui õudusunenägu.

Mullu lõid Norra teadurid häirekella, öeldes, et murdmaasuusatajate kehakaal on väiksem kui kunagi varem. «Olukord pole kunagi nii halb olnud,» lisas Norra spordikooli professor Jorunn Sundgot-Borgen Rootsi Rahvusringhäälingule.

Löfshusi sõnul ei saa söömishäirete ennetamiseks kunagi liiga palju teha. «Olen selle teema osas kohtunud paljude lastevanemate ja klubijuhtidega. Tahan, et sportlased oleksid iseendaga avatuvamad ja ausamad. Siis saame elusid päästa.»

Mänedžer loodab, et ka Norra võimud võtavad teemat varasemalt tõsisemalt. «Söömishäired on ühiskonna ja praeguste iluideaalide probleem. Tahaksin, et teeksime võimudega ennetustöö osas suuremat koostööd.»

Söömishäirete küüsis on kannatanud näiteks olümpiavõitja Jessica Diggins. Kõik algas, kui ameeriklanna oli 18-aastane. Ta sõi ühel hommikul pannkooke, ent tema peas hakkasid keerlema kurjad mõtted: «Ma ei suutnud taluda tunnet, kui mu kõhus oli toit. Panin esimest korda näpud kurku, kui olin teel tööle minu vanematele kuuluvasse toidupoodi. Peatusin tanklas, läksin vetsu ja oksendasin. See oli hirmutav kogemus.»

Digginsi sõnul sai ta aru, et tal on söömisega probleeme. Küll eitas ta pikka aega, kui tõsine mure oli. Kõige halvematel aegadel oksendas ta välja sisuliselt kõik toidukorrad päevas.

«Oksendamist hakkas üha enam juhtuma. Kuigi tahtsin toitu kõhus hoida, ei suutnud ma seda. Piitsutasin end takka ning mõtlesin, et hästi treenimisest ei piisa,» ütles ta.

Digginsi elu pöördus, kui tema vanaisa suri kopsuvähki. Ameeriklanna otsustas söömishäirega tõsiselt võitlema hakata. «Teadsin, et vastasel juhul suren millalgi ära. Mõistsin, et suudan end päästa. Ma ei tahtnud, et mu pere peaks taas surma kogema.»

Suusataja elu oli liikumas tõusvas joones. 2013. aastal võitis ta Kikkan Randalliga MMi sprinditeate, kuid vana tuttav ütles Digginsile, et ta näeb välja suurem kui keskkoolis.

Sellest piisas, et söömishäired tulid tagasi. Hääl naise peas ütles, et ta on paks. Diggins otsis aga koheselt abi ning suutis august taas välja ronida.

Tõsi, enesekriitilisi mõtteid oli tal endiselt raske peast tõrjuda. 2018. aasta Pyeongchangi taliolümpial kaotas ta 10 km vabatehnikasõidus medali kõigest kolme sekundiga. 

Diggins meenutas, mida ta pärast võistlust mõtles: «Osa minust arvas, et tegin suurepärase esituse ja peaksin olema uhke, kuna andsin endast 100 protsenti. Osa minust ütles, et oleksin kolm sekundit kiirem, kui ma poleks paks.»

Halbadest mõtetest hoolimata ei langenud Diggins söömishäirete ees enam põlvili. «Ütlesin endale pärast sõitu, et joon taastusjoogi ära ning hoolitsen enda eest. Ütlesin söömishäirele, et mul pole teda enam vaja. See oli minu elu suurim, aga kõige raskem võit.»

Tagasi üles