:format(webp)/nginx/o/2019/12/30/12841153t1h831d.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/05/10/13094972t1h83bf.jpg)
2016. aasta F1-tšempion Nico Rosberg liitus Mercedesega 2010. aastal ning jagas tiimi koos legendaarse Michael Schumacheriga. Rosberg tunnistas, et kartis alguses koostööd seitsmekordse meistriga.
F1-tšempion meenutas, kuidas Schumacher teda paanikasse ajas: ta lubas mind alles viimasel minutil vetsu
Kui Mercedes 2010. aastaks tehasetiimina areenile tagasi tuli, tundus kindel, et Rosbergi kõrval saab võimaluse teine sakslane Nick Heidfeld. Siis lõhkas Schumacher aga üllatuspommi ning teatas, et naaseb võidusõidumaailma kuningliku sarja.
«Varem polnud Schumacheri nimi isegi horisondil, keegi ei rääkinud tema liitumisest,» meenutas Rosberg F1-sarja YouTube'i kanalile. «Järsku sain kõne, kus öeldi, et minu tiimikaaslaseks ei saa Jenson Button ega Heidfeld, vaid Schumacher.»
2016. aastal ka karjäärile punkti pannud Rosberg lisas, et pärast Schumacheri liitumisuudist hakkasid tema peas ringlema igasugused mõtted. «Arvasin, et mul pole enam mingit võimalust ja terve tiim pöördub minu vastu. Arvasin, et Michael hakkab manipuleerima.»
Rajal oli aga kärmelt selge, kes on kiirem: Rosberg oli Schumacherist pidevalt nobedam ning just tema tõi Mercedesele esimese võidu pärast tagasitulekut tehasetiimina.
Tõsi, Rosbergi sõnul läks aega, enne kui ka tema arvamus võistkonnas maksma hakkas. «Kui Michael tuli, oli ta nagu Jumal. Kui meil olid strateegiakoosolekud, arutati isegi minu taktikat Michaeli, mitte minuga, kuigi istusin seal samas. Võtsin teema üks kord üles ja pärast seda läksid asjad paremuse poole.»
Rosberg jätkas, et kuigi nad olid Schumacheriga tiimikaaslased, üritas legend kolleegi väikeste trikkidega pidevalt rivist välja lüüa. Ta toob näiteks ühe Monaco GP.
«Kvalifikatsiooni alguseni oli viis minutit,» kruttis Rosberg ajaratast. «Garaažis oli ainult üks WC ja ta teadis, et tahtsin sinna minna. Koputasin uksele nagu segane, paludes tal lahkuda. Olin paanikas, ma pidin enne ajasõitu urineerima.
Michael oli vetsus, vaatas kella ja teadis, et tekitab mulle üha rohkem stressi. Kui kvalifikatsioonini oli aega üks minut, lahkus ta muretu olekuga vetsust ja vabandas, öeldes, et ta ei teadnud, et ma väljas ootasin. Olin täiesti paanikas.
Näiteid on veelgi. Ta kõndis inseneride toas palja ülakehaga ringi, näidates oma kõhulihaseid. See oli järjekordne võimuavaldus, et kõigile muljet avaldada.»