Pilk minevikku ⟩ Spordiajaloo võimsaimad 45 minutit: üks mees püstitas kolm maailmarekordit

Jesse Owens Berliini olümpiamängudel. Foto: imago sportfotodienst via www.imago-images.de/imago images/United Archives

1935. aasta 25. mail tegi ameeriklane Jesse Owens midagi maagilist. Vigastust trotsides suutis kergejõustiklane püstitada 45 minuti jooksul koguni kolm maailmarekordit ja korrata veel üht aegade parimat tulemust.

Vähem kui nädal enne 1935. aasta USA ülikooli meistrivõistlusi kukkus Owens Ohio osariigi ülikooli ühiselamus nõnda halvasti, et vigastas selga ja polnud võimeline mõned päevad treenima. Kogu tema alaselg oli verevalumeid täis ning sportimine oli vähemalt mõneks ajaks välistatud.

Võisluspäevaks polnud olukord väga palju paremaks muutunud ja ajalooürikud räägivad, et staadioni lähistel tuli mees autost välja aidata, kuna tal polnud piisavalt jõudu. Viimase abinõuna võeti appi soojavann. 30-minutiline seanss lõdvestas viimaks mehe keha niivõrd palju, et ta sai vähemalt venitusharjutusi sooritada.

Tema treener Larry Snyder vaatas mehe veel korra üle ja võttis vastu otsuse, et Owens teeb ühe ala korraga ja olukorra halvenedes lihtsalt taandub võistlemast. Imeväel suutis ameeriklane siiski kaasa teha neljal erineval alal.

Esimeseks katsumuseks oli 100 jardi (91 meetri) jooks. Owens otsustas, et loobub igasugusest soojendusest ja venitusest, et jätta kogu kehas olev ramm võistluseks. Kell 15.15 stardijoonele asudes oli valu justkui sõrmenipsust kadunud ja maagiline kolmveerandtund võis alata. 

Kohmaka stardi järel võttis 30 meetri peal Owens juhtohjad ja finišis näitas stopper ajaks 9,4 sekundit. Sellega kordas ta Frank Wykoffi 1930. aastal püsitatud maailmarekordit. Tegelikult näitasid mitmed ametlikud ajamõõtjad tulemuseks 9,3 sekundit, kuid reeglite kohaselt võeti arvesse kehvem tulemus. 

Kell 15.25 oli aeg kaugushüppeks. Owens oli oma ajakava sedasi seadnud, et tal oli aega ainult üheks hüppeks. See oli enam kui piisav, sest toona 21-aastane Owens hüppas esimese inimesena üle kaheksa meetri. Täpseks tulemuseks mõõdeti 8.13 ja antud rekord püsis Owensi nimel koguni 25 aastat. 

Vahemärkusena võib tuua, et sama resultaadiga oleks 2016. aasta Rio olümpiamängudel saavutanud finaalis koguni kuuenda koha. Ainult et Owensi hüppe ajal polnud tingimused sugugi nii head kui tänapäeval.

Kell 15.34 oli aeg 200 meetri jooksuks. Kui Owens oli niivõrd häid tulemusi juba tol päeval näidanud, siis oodati sealtki midagi maagilist. Kohale tulnud 10 000 inimest ei pidanud pettuma.

Toona läbisid USAs jooksjad selle vahemaa sirgjooneliselt. Tänapäeval tuleb esimesed 100 meetrit joosta kurvil ja viimane lõik sirgel.

Metsik talent Owens oli konkurentidest mäekõrguselt üle. Ajalugu räägib, et pärast 40 meetrit polnud võitjas enam kahtlust. Nüüd jäi oodata ainult tulemust ja see oli märkimisväärne. Owens läbis 200 meetrit 20,3 sekundiga, purustades varasema maailmarekordi kolme kümnendikuga. 

Viimaseks alaks oli Owens endale valinud 200 meetri tõkkejooksu. Paljud on öelnud, et mees jättis parima viimaseks. Sellel alal võisteldi olümpiamängudel nii 1900. kui ka 1904. aastal, kuid tänapäeval enam sellel alal väga ei võistelda.

Owens läbis 200 meetrit tõketega 22,6 sekundiga, mis tegi temast esimese mehe, kes selle distantsi alla 23 sekundi jooksnud.

Owensi saavutus on sedavõrd ainulaadne, et kunagi pole keegi niivõrd erinevatel aladel maailmarekordeid püstitanud. Kui on olemas atleete, kes valitsenud nii sprinte kui ka kaugushüpet, siis keegi neist pole suutnud oma programmi lisada veel tõkkejooksu.

Pärast võistlusi tormas Owens kiiresti riietusruumi, kust pidi fännide eest põgenema. Seda ei saa pahaks panna sportlasele, kes suutis korraldada sedavõrd maagilise kolmveerandtunni. Midagi sarnast pole enam spordimaailmas kunagi nähtud.