Legendaarne Anatoli Krikun: mul on suur au ja rõõm olla osaline Eesti korvpalli parimast ajast

Asko Paade ja Marek Doronini õlgade peal on Anatoli Krikun.

FOTO: MARGUS ANSU/PM/SCANPIX BALTICS

Veebruaris Eesti korvpalli kuulsuste halli liikmeks valitud Anatoli Krikuni sõnul saavad poole sajandi tagused Eesti sporditähed, legendaarse Tallinna Kalevi liikmed tänaseni erinevatel koosviibimistel kokku ja arutavad kirglikult meelisalas toimuva üle. «Viimased koondisemängud näitasid, et uus põlvkond on tõesti pead tõstmas,» ütleb märtsis 72-aastaseks saanud Krikun lootusrikkalt.

Eestist ei leia teist nii vara maailma tippu kerkinud korvpallurit kui Krikun, kirjutab Eesti Korvpalliliidu kodulehekülg. 1967. aastal, olles toona vaid 19-aastane, võitis tartlane Soomes peetud EMil Nõukogude Liidu koondislasena kulla, aasta hiljem Mehhiko olümpial pronksi ja kolm aastat hiljem Jugoslaavias MM-pronksi. Kui NSVLi koondisse jättiski Krikun jälje karjääri algusaastatel, siis Kalevis oli muljet avaldavate füüsiliste võimete poolest tuntud ääremängijal tähtis roll etendada veel pikki aastaid.

Armastatud mängijast sai 1984. aastal ENSV Spordikomitee korvpalliosakonna riiklik treener ja just tema aitas Kalevi uuele tõusule hoo sisse lükata, rääkides Jaak Salumetsale augu pähe meeskonna peatreeneriks tulemisel ja värvates teistest liiduvabariikidest edu saavutamiseks hädavajalikud tsentrid. Viimased 30 aastat on Krikun korvpalli aidanud arendada aga Soomes.

«Mul on suur au ja rõõm, et sain olla osaline Eesti korvpalli parimast ajast,» ütleb Krikun. «Minu esimene korvpallitreener Ilmar Kullam võitis 1952. aastal Helsingi olümpialt koos Joann Lõssovi ja Heino Kruusiga hõbemedali, mina, Priit Tomson ja Jaak Lipso saime 1968. aastal Mexico Citys pronksi ja Tiit Sokk täiustas medalikomplekti kullaga Soulis 1988. aastal, kui olin ENSV korvpalliosakonna juht.»

Te kolisite Soome elama ja töötama ajal, mil Eesti riik taasiseseisvus. Millega te täna tegelete?

Tööd ma otseselt ei tee. Olen Soome pensionär. Käin Helsingis Malmi kommertskoolis, kus töötasin 25–26 aastat, kaks korda nädalas õppejõududega saalihokit mängimas. Vahel jooksen ka natuke, aga rohkem olen väravas. Ja pärast trenni käin tõstesaalis. Kolm korda nädalas annan veel ka trenne korvpallirühmale, kus treenib teiste hulgas mu lapselaps.

Olge hea, meenutage, kuidas te Soome üldse sattusite?

1990. aastal kutsuti mind siia. Ma ei tahtnud tegelikult esialgu seda kutset vastu võtta, aga otsustasime naisega tulla vaatama, et mida pakutakse. Asjad klappisid ja nii ma hakkasingi hommikuti Helsingis Malmi koolis lapsi õpetama ja õhtuti Vantaas Pussihukate meeskonda juhendama. Aitasin selle klubi esiliigas väljakukkumise ohust kahe aastaga esiliiga võiduni, aga kui meistriliigasse pääsesime, otsustati uus peatreener tuua. Soomlastel on millegipärast selline komme, et kahe aasta järel vahetatakse tihti treenerit.

Kuidas te Soome eluga kohanesite?

Algus oli raske. Mõtlesin terve esimese aasta, et kas närv peab vastu. Neil oli oma väga kindel arusaam, kuidas korvpalli peaks mängima. Samas mõtlesin, et mida raskem on olukord, seda uhkem on sellest püstipäi välja tulla. Ütlesin endale: pagan, ma ei anna alla ja proovin läbi lüüa! Asjad hakkasid klappima, kui sattusin ameeriklase Aaron McCartneyga kokku. Ta oli professionaalne treener.

Te olite 1990ndate lõpus kolm hooaega Soome toonase esiklubi Torpan Pojate abitreener juba mainitud ameeriklase Aaron McCartney kõrval. Neljanda aasta juhendasite võistkonda seejuures ise. Mida te tollest ajast mäletate?

Tegime siin hooajal 1996/97 Soome klubikorvpalli ajalugu, kui mängisime Hartwall Arenal (Soome suurim ja tuntuim spordi- ja kontserdiareen – toim) 9600 piletiga pealtvaataja ees venelaste Samaara vastu euromängu. Mängisime hästi ja võitsime kodumängu, aga kahe mängu kokkuvõttes langesime napilt välja. Need olid treenerina minu karjääri paremad aastad. Sobisime McCartneyga hästi kokku. Tema oli USA kooliga juhendaja ja mina aitasin teda Euroopa korvpalli nüansside osas. Ta usaldas mind. McCartney kutsus mind ka Soome koondise abitreeneriks. Hakkasime tol ajal Soome rahvusmeeskonda nullist üles ehitama. Pidime ülesronimist alustama mudaliigast, kus kahest viieliikmelisest alagrupist pääsesid vaid võitjad edasi. Õnneks mängisime kodus ja saime sellega hakkama ning jõudsime valikturniirile.

Korvpallimaailm on väike. Juhendasin nii Topos kui ka Soome koondises muuhulgas Lauri Markkaneni isa Pekka Markkaneni. Ta ei olnud enam esimeses nooruses sel ajal ja vaevles põlvejamade küüsis, aga kui platsile läks, tegi ikka oma alati ära. Ka Lauri ema oli ju tasemel mängija.

Kas abitreeneri roll meeldis teile rohkem kui peatreeneri amet?

Teate, olin olnud varasemas elus piisavalt palju peatreener ja korvpallijuht. Ma ei tahtnud enam sellist vastutust. (Muigab.) Teine treener magab teatavasti paremini kui esimene treener. Mul polnud enam vaja end tõestada. Minu abitreeneri rolliga oldi ka rahul.

Olete te mõelnud, miks Soome korvpalli tase on viimasel kümnendil Eesti omast möödunud? Teie ajal see nii veel polnud.

Eks ikka olen mõelnud. Käisin Kaleviga esimest korda Soomes soomlastega mängimas juba viimases klassis õppides. See oli toona suur asi. Aga ma ei mäleta, et me oleks soomlastele kunagi kaotanud. Tõsi, üks erand oli. Mängisime Kalevi väliväljakul ja äkitselt hakkas vihma sadama. Mängu jätkati saalis ja me kaotasime mõne silmaga. Aga rohkem ei tule ette. Nõukogude ajal peeti sõpruslinnade Tallinna ja Kotka vahel turniire. Nendest mängudest on head mälestused, sest võitsime alati. Olime lihtsalt liiga võimsad soomlaste jaoks, sest meil mängisid sellised kujud nagu (Priit) Tomson ja (Jaak) Lipso, kelle vastu polnud neil midagi teha.

Samas mäletan, et soomlaste korvpallitehnika oli hea juba siis. Nende viskeliigutus oli ilus ja sööt tehniliselt kena. Ütleksin isegi, et Euroopa tasemel. Aga soomlased jõudsid mängida ainult 30–35 minutit. Ülejäänud ajaga tehti nende vastu vahe sisse ja see saigi neile tihti saatuslikuks. (Siinkohal tasub täpsustusena lisada, et Soome koondis polnud toona sugugi kehv, kuuludes Euroopas kümne parema hulka. Meie olime lihtsalt veel kõvemad.)

Tagasi üles