Altosaar oli Tallinna Kalevi korv- ja võrkpallimeeskonna tõeline raudvara 15 aasta (1927-1941) jooksul. Korvpalli rahvusmeeskonnas pidas ta 16 kohtumist, neist seitsmel korral kapteni rollis. 1944 hinnati teda Eesti korvpalli esimese 25 aasta (1919-44) parimaks mängijaks. Tõsi, siis juba postuumselt, kirjutab Basket.
Altosaar lõpetas 1925. aastal Tallinna tehnikagümnaasiumi. Ta mängis väikeseltsis Võitleja jalg-, võrk- ja korvpalli. 1927. aastal siirdus Altosaar Kalevisse ja oli aastast 1931 seltsi korv- ja võrkpallimeeskonna kapten, treener ja mängujuht. Ta tuli üheksa korda võrkpallis (1927, 1929, 1931, 1933, 1935–39), neli korda korvpallis (1927, 1930–31, 1941) ja korra jalgpallis (1930) Eesti meistriks. 187 sentimeetri pikkuse tagamängijana osales ta korvpallis Berliini OM-il (1936) ja Kalevi Euroopa-turneedel. Lisaks kandis ta Berliini olümpiastaadionil mängude avatseremoonial Eesti lippu.
Olümpiaturniiril oli ta rahvuskoondise põhikoosseisu mängija kõigis kolmes peetud kohtumises. Koondise kaptenina osales ta viimast korda suurturniiril 1939 EM-võistlustel Kaunases, kus saadi meeskonnaga viies koht.
Altosaar avaldas Eesti Spordilehes korvpalliprobleeme analüüsivaid kirjutisi, saatis välisreisidelt päevalehtedele spordisõnumeid. Ta töötas äriteenijana ja aastast 1934 poliitilises politseis. 1941. aastal arreteeriti ta süüdistatuna nõukogudevastases tegevuses ja lasti NKVD erinõupidamise otsuse põhjal maha.