Valmo Kriisa: korvpallis läbi löömiseks tuleb kõigepealt ise mees olla

Valmo Kriisa hoiatas, et esmaspäeval tuleb Rootsiga raske mäng. Foto: Mihkel Maripuu

Eesti korvpalli juubeliaastal ei saa üle ega ümber mehest, kelle tööeetika võib eeskujuks tuua kõigile järgnevatele põlvkondadele. See 27 aastat profileiba teeninud ja poolteist kümnendit rahvuskoondisse kuulunud igiliikur, tööloom ja maksimalist on mõistagi legendaarne Valmo Kriisa.

46-aastane Kriisa meenutas Eesti korvpalli 100. sünnipäeva raames tehtud intervjuus oma karjääri, mis tõi talle arvukalt medaleid nii Eesti meistri- kui ka karikavõistlustelt. Lisaks on endise tagamehe nimel kohaliku kõrgliiga punktirekord, aastatega kogunes tema kontosse üle 8400 silma. 

Eesti meistriliigas tegid debüüdi aastal 1990, olles vaid 16-aastane. Mida sellest ajast mäletad? Kuidas Sa sinna satsi said?

Ega väga ei mäleta, see võis olla Tartu Korvpallikooli võistkond. Seal olid vanemad mehed ees ja kuidagi sain pingiotsa peale ja sealt niimoodi vaikselt edasi. Nii see asi käis tollel ajal.

Kui palju on korvpall võrreldes Sinu karjääri algusaastatega muutunud?

Kapitaalselt. Esiteks juba reeglid on mitu korda muutunud, jooned tulid maha, kolmepunktijooned, Igasugu vabaviskevariandid olid tookord, 1+1 ja mis imeasju seal oli. Selles suhtes on muutunud kõvasti. Kiirusest ja sellest ma üldse ei räägigi, mismoodi see on arenenud. Kindlasti ka agressiivsus. Seega jah – reeglid on palju muutunud.

Eesti rahvuskoondist esindasid 1995–2010 ja oled üks kogenumaid koondislasi läbi aegade. Mis motiveeris pikkade klubihooaegade kõrvalt koondisele appi minema?

Minu jaoks on koondises mängimine alati auasi olnud. Kindlasti klubikorvpalli kõrvalt ka hea vaheldus. Ka väljund oli hea – sai häid rahvusvahelisi mänge. Kes ei tahaks Eesti koondise eest mängida? Ma arvan, et pole kedagi sellist. Minu jaoks polnud see mingi probleem. Senikaua kuni taheti, senikaua ma seal olin.

Mida pead oma korvpallurikarjääri suurimaks saavutuseks, tipphetkeks?

Eks need meistritiitlid ikka jäävad meelde. Hollandis karikavõit ja meistritiitel olid päris meeldejäävad – linn oli korvpallieufoorias ja tehti vastuvõtt linnaväljakutel. Kui meistritiitli võitsime, siis tekkis selline väike olümpia tunne, kuna meid võeti vastu nagu olümpiavõitjaid. Koondisega olid ka mõned sähvakad ja Kalevis ka, aga sellist ühte kindlat eredat hetke ei ole.

Kas 2007. aasta parimaks korvpalluriks valimine nii oluline ei olnud?

See oli Hollandi tiitlihooaja ja asjade loogiline jätk. Eks vaeva oli selleks ajaks kõvasti nähtud, aga sellel aastal õnnestus siis midagi ka võita. Iga tunnustus on sportlase jaoks tähtis, karjäär ju pikk ei ole, seega peab kõigest positiivsest rõõmu tundma.

Kas jäi mingeid kahetsusi, mida oleks võinud karjääri jooksul teisiti teha?

Eks alati oleks võinud mingeid asju teisiti teha, aga arvan, et oleks saanud ka halvemini minna. Tagantjärele mõtled ikka, mis asju oleks saanud paremini teha. Aga eks sai elatud sellisel ajal, kus seda infot nii palju ei olnud kui praegusel ajal. Kui oleks tol ajal teadmisi ja know-how’d rohkem olnud, oleks võib-olla isegi väheke paremini läinud.

Mängisid tipptasemel erakordselt kaua – 27 aastat. Mis on Sinu vastupidavuse ja edu saladus?

Ma ei teagi, mis siin saladus on. Olen lihtsalt üritanud kogu aeg terve olla ja kõike maksimaalselt teha, anda kogu aeg endast maksimum. Võib-olla tuleks vähem mõelda tagajärgede peale kui selle peale, mida antud momendil on vaja teha. Palju on juhuseid, kus mõeldakse, et mis juhtub, kui ma teen nii ja mis siis saab. Pigem teha, isegi teha valesti, aga teha hingega ja südamega. Arvan, et sellest on rohkem kasu ja karjäär läheb pikemalt edasi kui kaheldes, et mis on kasulik ja mis ei ole.

Aga milliseid omadusi on tarvis, et tänapäeval korvpallis edukalt läbi lüüa?

Tänapäeval on neid aspekte vähe rohkem, aga eks ise tuleb kõigepealt mees olla ja omad asjad ära teha. Kindlasti on vaja mingeid häid liigutusi, selliseid leivaliigutusi, mis peavad olema maailmatasemel, et üldse läbi lüüa – nii pette kui ka kaitse osas. Läbilöömiseks on kindlasti vaja ka väga häid agente. Peab olema komplektne sümbioos, ühest heast asjast ei piisa. Peab olema kõikide asjaolude kokkulangemine, siis võib midagi head tulla küll.

Kas ka pojal Kerril on need omadused olemas?

See on ikka väga noor värk veel. Kes seda teab, mis sealt veel välja tuleb. Ennekõike peab ise mees olema ja kõik muud asjad korras hoidma – õppimised ja muud asjad. Eks näha ole, praegu on seda väga vara öelda.

Kus näed Kerri viie aasta pärast?

Ei oska öelda. Ma ei oska tõesti öelda, eks siin ole neid aspekte väga palju. Tahaks loota, et tal läheb kõik hästi, aga veelkord – peab ise olema mees ja õnne peab ka olema. Eeldused on olemas, kõik on olemas, seega kõike võib juhtuda. Eks muidugi füüsilise kallal tuleb kõvasti vaeva näha, see on koht, mis vajab kõvasti järeleaitamist. Tänapäeval ilma füüsiseta naljalt enam läbi ei löö. Puhtalt andekusega läbilöömiseks peab olema hästi pikka kasvu või väga heade eeldustega, et võiks füüsise pealt natuke liugu lasta. Üldiselt on füüsiline vorm praegu A ja O.

Mõne aasta eest tegite korvpalli meistriliiga ajalugu – esmakordselt vastamisi isa ja poeg. Kas oli uhke tunne poja vastu mängida?

Poja vastu on alati uhke tunne mängida. Mine tea, mis veel elu toob. See oli muidugi hea tunne.

Kui nüüd rahvuskoondise juurde minna – mis mulje jätsid viimased koondisemängud?

Ausalt öelda väga positiivse mulje. Mulle väga meeldis vaadata. Kahju on sellest, et Itaaliale kaotati, aga mulle väga meeldis võistkonna sisekliima, hoiak ja olemine. Väga positiivne mulje jäi, kahe käega poolt, mis seal toimub.

Kuidas jäid rahule poja esitusega? Kas tal on nüüd pikkadeks aastateks koht koondise tagaliinis?

Seda peab elu näitama, kas teda tahetakse ja kas ta suudab. Eks ta tegi oma ära, aga oleks võib-olla saanud paremini seal mingeid asju teha. Aga arvan, et üldjoontes võib rahule jääda.

Loe täispikkuses intervjuud Eesti korvpall 100 kodulehelt.