Teistmoodi treener Jaak Jalakas: inimloomuses on mängimine sisse kodeeritud
3. juuni 2020, 11:41
/nginx/o/2018/01/06/7466397t1hbc20.jpg)
Eesti korvpallis on 100-aastase ajaloo jooksul olnud arvukalt väga häid mängijaid ja treenereid, kes kogunud kuulsust nii endale kui kogu riigile. Meil on Euroopa meistreid, maailmameistreid ja isegi olümpiavõitja. Aga oluliselt on korvpalli panustanud ka sellised inimesed, kes üldsuse silme alla kunagi ei jõua, kuid kellel on rääkida omapärane ja huvitav lugu. Üks selline on kirjatüki kangelane Jaak Jalakas.
Jaak on mees, kes ei mahu mingitesse raamidesse. Praeguse loo kontekstis nimetame teda küll korvpallitreeneriks, kuid sellega piirdudes maaliksime temast eksliku pildi. Kogu elu kehalise kasvatuse (ja paljude teiste ainete) õpetajana tegutsenud Jalakast sai korvpallitreener piltlikult «täiesti lambist».
Teiste seas näiteks Rain Veidemani juhendanud Jalakas oli nooruses kergejõustiklasest multitalent, kes sisuliselt päeva pealt hakkas kergejõustikupoistele andma korvpallitrenne. Kuidas sündmused sinnani arenesid ja mis sai siis, kui Jalakas väikelinna Kunda korvpalliusku pööras, saab lugeda Eesti korvpalliliidule antud intervjuust.
Valel ajal õiges kohas
«Tegin koolis ka kergejõustikku, aga mingil hetkel läks Roela kool väravpallis (tänapäeval nimetatakse käsipalliks - S.S.) esindama Rakvere rajooni. Võistlustel oli kohal TSIK-i treener Valentin Beljajev, kes tuli ühel mängupäeval minu juurde ja küsis, kas ma ei tahaks alaga tõsisemalt tegeleda ja kutsus mind TSIK-i väravpalli erialale. Olin muidugi kõrvust tõstetud ning läksin koju emalt luba küsima ja sain selle, kuigi Nõo kooli matemaatika-füüsikaklassi oli mind juba vastu võetud,» jutustab Jalakas, kuidas tal terendas silme ees hoopis väravpallurikarjäär.
Jalakas sõitis TSIK-i katsetele ennast proovile panema. «Maalaps, nagu ma olin, ja veel suures ärevuses, läksin tund aega varem kohale. Kohtusin maja peal Vello Varikuga, kes ütles, et mis sa siin kõnnid, katsed juba hakkasid. Viis mind Lastestaadionile ja seal ma siis jooksin, hüppasin, viskasin ja tõukasin. Lõpuks olin komisjoni ees, kus teatati: Jaak Jalakas, olete vastu võetud Tallinna Spordiinternaatkooli 9. klassi õpilaseks, erialaks kergejõustik, treeneriks Vello Varik.»
Treenerite eeskuju
Pärast TSIK-i lõpetamist siirdus Jalakas Tartu Ülikooli, kus tegeles tõkkejooksuga, nagu ta ise ütleb: «Mitte väga kehvasti, aga mitte ka tipptasemel. Õnnestus mõned korrad noortekoondist esindada ja üksikud medalid pandi ka kaela.»
Taaralinnas juhendas teda muuhulgas Kalju Jurkatamm, kes pakkus hoopis teise lähenemise spordile. «Kalju ütles kohe alguses: kui lähed ülikooli kehakultuuri õppima, siis on kaks võimalust. Sa kas tahad saada olümpiavõitjaks või sa saad aru, et olümpiavõitjaks ei saa ja valmistud kasvatama ja õpetama neid, kes samuti kunagi olümpiavõitjaks ei saa (Naerab.). Kalju tegi mulle kenasti selgeks, et ma käiks harjutamas täpselt nii palju, kui ma arvan, et mul hiljem treenerina vaja läheb. Enda sportlik rida tuli hoida sellel tasemel, et ülikoolist välja ei kukuks, sest mingi järgu pidi ikkagi kätte saama.»
Neid sõnu võttis Jalakas tõsiselt ning kergejõustiklast temast ei saanudki. Pärast ülikooli lõpetamist läks ta Väike-Maarjasse tööle kehalise kasvatuse õpetajaks, neli aastat hiljem siirdus edasi Kundasse.
Korvpall murrab ligi
Jalakal on hea jutuvestjana igast eluetapist ja murdelisest sündmusest rääkida mõni põnev lugu. Nii ka enda korvpallitreeneriks saamisest. 1990. aasta alguses murdis Jalakas korvpalli mängides jala. Kiirelt sai ta endise ülikoolikaaslase Toomas Teini juurde jutule ja 15. veebruaril lebas ta juba nimeka doktori operatsioonilaual. «Aprillis võeti kips ära ja siis ütles Tein mulle konkreetselt, et mees, vaata passi ja mõtle, kas ikka on vaja sinna väljakule ronida,» muigab Jalakas.
Seejärel oli Jaagul pikalt aega mõelda, mida edasi teha, kuna liikumine käis karkudel ja koolitöölt oli ta haiguslehel. Tõsine mõttetöö päädis sellega, et uuel kooliaastal hakkas ta poistele korvpalli õpetama. «Septembris võtsin kutid koolis kokku ja ütlesin, et ma ei keela kellelgi kergejõustikuga edasi tegeleda ja olen nõus neid aitama, aga kõik järgnevad grupid hakkavad mul tegelema korvpalliga.»
Tagantjärele on huvitav spekuleerida, kas Jalakas oleks üldse korvpallitreeneriks ümber kohanenud, kui ta poleks rasket vigastust saanud ja seeläbi ketsid varna visanud. «Nii kaua, kuni ma ise mängida sain, ükskõik, mis tasemel, sain oma emotsioonid jätta palliväljakule. Korvpallis tekib kambavaim ja eriline atmosfäär. Minu jaoks on see tõsiselt emotsionaalne spordiala, kuigi ma ise ju tegelesin nooruses kergejõustikuga,» kiidab Jalakas pallimänge. Ta lisab: «Kehalise tunnis on ju kuttidel alati esimene küsimus: kas me täna mängime ka? Ükskõik, kas peitust, jalkat või korvpalli. Inimloomuses on mängimine sisse kodeeritud.»
Ootamatu edu
1990-ndatel oli Jalaka sõnul poisse korvpallitrenni kerge saada. Üheks põhjuseks oli spordiala toonane kõrge tase, teisalt polnud lastel väga teisi tegevusi ja käidi kõikides trennides, mis lähikonnas olid. Tema edukaimaks vanuseklassiks kujuneski 1990. sünniaastaga poiste grupp.
Jalakas tahtis poistele võimalikult palju turniire pakkuda ning ringi sõideti igal pool lähiriikides - Lätis, Venemaal, Soomes, Rootsis ja mujalgi. Mitmel juhul tuldi välisreisidelt tagasi võidukarikaga ning alistatute hulgas olid Poola, Kasahstani ja Läti meistrid.
U16 vanuseklassis jõudis Jalaka juhendatav RSK sPORTKUNDA/Rakvere SpK 2006. aastal noormeeste B1-klassi Eesti meistrivõistlustel koguni hõbemedalile. Samal ajal saatis klubi edu ka miniklassis, kus võeti samuti hõbedane autasu. «Ootamatult võitis väike koht meistrivõistlustelt kaks medalit ja hooaja lõpetamisel hinnati parimaks poiste treeneriks Tiit Sokk, teine oli Priit Vene ja kolmas keegi Jalakas,» muigab Jaak, kellele pakuti samal aastal tööd Keila meistriliigaklubi juures ja Kasahstani noortekoondises. Aga kodu oli armsam.
Jalaka hõbedase meeskonna nurgakiviks oli pikaaegne koondislane Rain Veideman, kelle suurde korvpalli tõmbamise au on endale võtnud Andres Sõber. Kui Veideman on kahtlemata kõige nimekam Kundast läbi käinud korvpallur, siis kõrgliigasse jõudnud mängijaid on Jalaka hoole all olnud veel. «Kui Jaanus Levkoi võttis Raido Villersi ja Priit Aja TSIK-i vastu, siis ta ütles mulle, et need on teistsugused poisid ja tema tahab näha, mis neist saab,» räägib Jalakas hiljem vastavalt Rakveres ja Hotronicus meistriliigakogemust saanud meestest.
Koondisevastutus
Põgusalt on Jalakas saanud nuusutada ka noortekoonise treeneri ametit, kui 1999/2000 hooajal võttis Aivo Erkmaa ta U18 rahvusmeeskonna juurde enda abiliseks. «Erkmaale öeldi esialgu, et kas lolliks läksid, kes see Jalakas on. Minu õnneks sai peatreener toona ise endale abilised valida ja mind kinnitati ära. Ühel hetkel öeldi, et nüüd on nii: arsti ja füsiot pole, Jalakas vastutab, et kõik oleks elus,» meenutab Jaak naerdes. «Tol aastal võtsin olude sunnil esimese lisakursuse ja pärast seda olen igal aastal osalenud vähemalt ühel taastumise, teipimise, jooga, massaaži vms kursusel.»
/nginx/o/2020/01/02/12846314t1h78f9.jpg)
Eesti tolleaegset Eesti U18 koondist peeti meie üheks andekamaks põlvkonnaks, kuid suurt kala jõudsid lõpuks püüdma vaid Marek Doronin ja Alar Varrak. Viimane loomulikult treeneri, mitte mängijana. Põhiraskust kandsid meeskonnas näiteks Erik Dorbek, Indrek Suur ja Oliver Tammsalu.
Veel käis Jalakas Erkmaaga 2003. aasta suvel kaasas Poolas toimunud U20 valikturniiril, kus kohtuti Venemaa, Serbia ja Montenegro, Slovakkia ja Poolaga. Kuigi viimases mängus õnnestus serblasi 77:74 võita, siis alagrupis viimasest kohast pääsu polnud. Koondises olid teiste seas näiteks Gert Dorbek, Reinar Hallik, Asko Paade, Tanel Sokk, Kristo Saage, Raido Roos ja Viljar Veski. «Need kaks korda on Aivo mind endale appi võtnud. Palju ma teda ikka seal aidata sain, aga põhimõtteliselt käis meie koostöö selle peale, et Jalakas vastutab, et kõik elus ja terved oleksid,» naerab asjaosaline aastaid hiljem.