Kuidas pandi 100 aastat tagasi Eestis alus korvpallile?

Võistlusmoment üleliiduliselt spartakiaadilt 1948 a. ja võitja meeskond. Foto: Eesti Ajaloomuuseum SA / muis.ee

Möödunud nädalavahetusel tähistas oma 100. sünnipäeva Eestis korvpall. Olgugi, et teateid korvpallilaadse mängu harrastamisest leidub ka varasemast, loetakse korvpalli sünnihetkeks Eestis 1920. aasta 6. ja 7. juunit, kui Tallinnas ESS Kalev spordiväljakul peeti esimesed ülemaalised õppiva noorsoo spordivõistlused, mille kavas oli ka uudne mäng basket-ball. 

Eesti korvpalliliidu kodulehel on ala sünniloo Eestis kirja pannud ajaloolane Rein Järva. 

Kui 6. märtsi 1944. aastal Narva linna lauspommitamisel ei oleks hävinud Narva linnaarhiiv ja ühes sellega ka Narva Karskusseltsi Võitleja protokolliraamatud, oleksime täna siin ehk targemad, mis täpsemalt toimus 1913. aastal Narva Tuletõrjeseltsi aias. Praegu teadaolevalt tulid siis Narva linna külla Sankt-Peterburi klubi Majak noormehed ja demonstreerisid seal omavahelises mängus korvpallilaadset mängu. Ameerika spordiinstruktorite kaudu oli XX sajandi algaastail tsaaririigi pealinna jõudnud uudne spordimäng – tollase nimega basket-ball. Mäng võttis vedu klubis Majak. Vene noormehed hakkasid mängu demonstreerimas käima ka pealinnale lähimates linnades, sealhulgas Narvas. 

Et mäng oleks siis Narvas juurdunud, seda küll väita ei saa. Tallinnasse jõudis mäng hoopis Tallinna koolide võimlemisõpetajate kaudu, kes uue mänguga olid tutvunud Sankt-Peterburis õppides. Järgmine teadaolev fakt on see, et 1916. aaasta sügisel hakkas Tallinnas Suur-Kloostri tänaval Nikolai Gümnaasiumi (tänane GAG) uues 1911. aastal avatud võimlas koolipoistele uut mängu tutvustama võimlemisõpetaja August Soodla.

Lühikest aega nõukogude perioodil peeti 1916. aastat ka Eesti korvpalli sünniaastaks, kuid hilisemas ajaloo käsitluses on sellest loobutud ja sünniaastaks loeme ikkagi 1920. aastat. Seda põhjusel, et 1919-1920 hooajal alustati vähemalt kahes Tallinna koolis regulaarsete treeningtundide läbiviimist uudsete ameerika mängude basket-ball ja voley-ball juurutamiseks.

Lisaks August Soodlale Poeglaste (endises Nikolai) Gümnaasiumis, hakkas Tallinna Reaalkoolis poistele mängu õpetama nende võimlemisõpetaja Voldemar Resev-Resel, kes oli mänguga tutvunud samuti Sankt Peterburis õppides. Selle hooaja lõpetuseks peeti 6. ja 7. juunil Tallinnas ESS Kalev spordiväljakul esimesed ülemaalised õppiva noorsoo spordivõistlused, mille kavas ka uudne mäng basket-ball. Kas olid vastamisi just Poeglaste Gümnaasiumi ja Reaalkooli meeskonnad, ja mis oli mängu tulemus, seda vaatamata kõigi arhiivide läbiotsimisele ei ole leitud, kuid tõsiasi on see, et valdavalt nende nimetatud koolide õpilased olid mängu pioneerid Eestimaal.

On põhjust siinkohal nimetada korvpallimängu pioneere Eestis nimeliselt: Tallinna Poeglaste Gümnaasiumis Feliks Kull, Leo Ostrat, Helmuth Rooman, Albert Pessa, Ralf Kalla, Valter Ever, Ernst Joll, Voldemar Rõks, August Lass, Arnold Pihlak – paljud neist hilisemad tuntud spordimehed ja Tallinna Poeglaste Reaalgümnaasiumis: Herbert Niiler, Herbert Unter, Martin Saar, Arnold Matiisen, Artur Pihlak, Erich Triegel, Karl Ree, neist kahtlemata hiljem tuntuimaks saanud Herbert Niiler, Tartu Ülikooli õppejõud ja rahvuskoondise treener.

Uus pallimäng leidis hea kasvupinnase eriti koolinoorsoo hulgas, algul Tallinnas, hiljem mujal Eestis. Algaastail oligi korvpall eelkõige koolinoorte mäng.

Sünnikodu asub toompea nõlval

Et paljast trennist jõuda võistlusteni, vajas korvpall organisatsioonilist vormi ja niimoodi asutatigi esmalt 1922. aasta 1. aprillil Tallinna Keskkoolide Spordiringide Ühing (TKSÜ). Ja juba 1921-22 hooajast alustati keskkoolide basket- (aga ka volley-)balli esivõistlusi A ja B klassis ning esimene teadaolev mängutulemus on 17:6, kus poeglaste A klassi finaalis 1. Reaalkool võitis Saksa Reaalkooli. Koolinoorte arvele jääb ka esimene teadaolev rahvusvaheline kontakt korvpallis, kui 1923. aasta 10. aprillil mängis Tallinna NMKÜ meeskond Riia seltsikaaslastega ja kaotas 18:19. Mäng peeti Harjuorus Saksa Kultuurivalitsuse võimlas, mida pikaajaliselt üüris NMKÜ ja sellest ka külgejäänud nimi – NMKÜ võimla. Igal juhul Eesti korvpalli sünnikoduks võib seda saali Toompea nõlval pidada küll, sest kõik Eesti korvpalli esivõistlused ja maavõistlused algaastail on peetud selles võimlas.

Üheks oluliseks tähiseks oli ka esimeste eestikeelsete korvpallimääruste väljaandmine 1922. aastal kehalise kasvatuse võimlemismängude vihikus. Nendel aastatel hakkasid ka seltsid organiseerima oma käsipalliosakondi, näiteks võimlemisselts Sport 1922. aastal, ESS Kalev 1924. aastal. Seega 1920ndate aastate alguseks olid loodud eeldused Eesti käsipalli kõrgeima organisatsioonilise vormi ehk liidu asutamiseks (olid seltsid, instruktorid, määrused, saalid, esimene kandepind koolinoorte näol). 1923. aasta 14. detsembri õhtu kell 19 läheb olulise tähisena Eesti korvpalli, aga ka Eesti võrkpalli ajalukku. Nimelt said Toompeal Kiriku tn. 2 asunud NMKÜ ruumides kokku 14 härrasmeest, valdavalt noorhärrat, kes esindasid seitset seltsi ja asutasid Eesti Käsipalli Liidu. Liidu, mis algul ühendas korv- ja võrkpalli, millele hiljem lisandus ka pesapall.

Meie tänase Eesti Korvpalliliidu eelkäija. Uus liit seadis üheks oma esmaseks ülesandeks Eesti esivõistluste korraldamise. Esimesel Liidu hooajal 1923-24. selleni veel ei jõutud, kuid 1924-25. hooajal juba küll. Toon ära ka EKL esimese viieliikmelise juhatuse koosseisu: esimees – Aleksander Strömling , abiesimees – Richard Mast, kirjatoimetaja – Aleksander Adorf , laekahoidja – Herbert Niiler ja varahoidja Herbert Kichlefeldt.

Adorf (peale eestistamist 1936. aastal Aadu Adari) pani kokku EKLi 76-paragrahvilise määrustiku. See sai aluseks 1. Eesti meistrivõistluste korraldamisel. Siinjuures jääb ainult imestada kuivõrd põhjapanevaid otsuseid selles dokumendis sätestati. Paljudki neist toimivad veel tänagi, üle kaheksa kümnendi hiljem.

On veelgi imestamisväärset:

1)  kust oli Adorfil midagi eeskujuks võtta? Teistest Euroopa riikidest polnud eeskuju võtta, oli ju Eesti ise üks esimesi käsipalliliidu asutajaid Euroopas.

2) kuivõrd noorte meestega oli tegemist, Adorf 20-aastane, Mast ja Niiler 19-aastased. Tuleb suurt tunnustust avaldada nende noorhärrade (tollases kirja- ja kõnepruugis isandate) tööle Eesti korvpalli vundamendi ladumisel. 1924. aasta kevadeks oli liidu juhatus moodustanud ka vahekohtunike (tänapäeva mõistes kohtunike) kolleegiumi ja esitanud nende kodukorra.

Kokkuvõtvalt: 1924. ja 1925. aasta piirjoonel oli Eesti korvpalli sünniperiood lõppenud.