Tanel Tein: Nowitzki vaatas vist, et hea lühike poiss, keda võtta, ei pea eriti pingutama

Noor Tanel Tein Eesti koondise särgis. Foto: Toomas Huik

Eesti korvpalli 100. sünnipäevale pühendatud lugude seerias jõudis järg Tanel Teinini, kes meenutas oma üsna edukat karjääri. 

Teini kiire naasmine kodumaale aitas käima lükata Eesti kohaliku kõrgliiga ühe seni kõige vägevama ajastu. Tema abil kerkis Tartu esindusmeeskond tallinlaste BC Kalev/Cramo kõrvale selgeks tiitlipretendendiks. Kahe meie suurima linna rivaliteet tõi saalid rahvast täis ja pakkus dramaatilisi mängulõppe, mida senini meenutatakse.

«Taoline vastasseis peakski Eestis tavaline olema. Aga tol ajal sattusid kokku nii mõnedki juhused. Selle rivaliteedi tekkimine oli pikem protsess. See algas 2000. aastast, kui Tartu Tallinnale ära pani. Tallinna võim oli kestnud 22 aastat. Sealt alguse saanud vägikaikavedu jäi vähemalt kümneks aastaks kandma,» jutustab Tein.

«Tänaseks on samamoodi tulnud ka Rakvere ja Rapla klubide tõusud, nad on suutnud vahepeal suuremaid veidi hammustada. Kui Tartu suudaks uuesti Tallinnale vastu hakata, siis oleks vastasseis kohe tagasi. Nii lihtne see ongi. Senikaua midagi ei teki ja publikuhuvi pole. Ega Eesti publik ei käi niiväga korvpalli taset vaatamas, vaid tullakse justkui teatrisse - emotsiooni saama.»

Lisaks Eesti korvpalli vürtsitamisele käis Tein õnne proovimas ka välismaal. Esimest korda lahkus ta kodumaalt 1998. aastal, liitudes St. Francise ülikooliga. Ookeani taga veetis ta aga kõigest ühe hooaja. 

«Tol ajal mul polnud isegi e-maili aadressi. Isa ütles, et kuule, tee e-mail endale. Ma ei saanud aru, milleks seda vaja. Kui tarvis, lähen telefonikabiini ja helistan. Igatahes, mul oli USA-sse minek mõtetest juba läinud ja plaanisin Tartus edasi madistada. [Priit] Ilver oli aga New Yorgis kohal ja legendid räägivad, et seal vaadati tema mingite mängude videosalvestist ja just ühte Tartuga matši. Siis olid nad küsinud minu kohta, et kus see poiss mängib? Lõpuks aeti kooli poolt stipendiumid-asjad nädalaga korda,» mäletab Tein.

«Keerulisemaks tegi olukorra see, et olin just ka armastuse leidnud. Otsustasin, et kurb moment küll, aga tuleb ikka korvpallurikarjääri pärast minna. Igatsus oli aga nii suur, et juba USA-s olles sai juba paari nädalaga tüdruk samuti kohale organiseeritud. Väga kihvt on meenutada, et kool sai noorte muredest aru ja aitas selle lahendamisele kaasa. Aga jah, ookeani taha me siis maandusime, sandaalid ja sokid jalas, kuskilt n-ö Venemaa avarustest, nagu seal esialgu arvati.»

Hiljem õnnestus tagamängijal pallida ka Euroopa tugevates klubides. Hooajal 2003/04 osales Tein Wroclawi Slaskiga Euroliigas, aasta hiljem kuulus ta Saksamaa tipptegija Berliini Alba ridadesse. Korra põikas ta veel ka Moskva Dünamosse, kuid välismaa seiklused lõppesid palluri jaoks üsna kiiresti. 

«Spordimehel ikka kripeldab tagantjärele mitte üks, vaid kindlasti palju asju. Aga ma ratsionaalse inimesena mõtlen, et tollel hetkel tehtud valikud olid sellised ja ma ei kahetse küll midagi. Korvpall on üks osa pikast elust ja mida siin ikka kahetseda? Olid sellised ajad, kus näiteks puudusid usaldusväärsed agendid. Meil ujus siin täiesti suvalisi tüüpe välja ja otsusta siis, keda usaldada ja keda mitte. Kui mingi valiku tegid, siis sellega pidid edasi minema. See, kas otsus oli õige, selgus alles pärast,» arutleb Tein. 

Lisaks oli ta pikki aastaid üks koondise põhitegijaid. 2001. aasta EM-finaalturniir on 42-aastaselt palluril siiani hästi meeles: «Jugoslaavia mängust meenub Predrag Stojakovic, keda mina katsin. See oli nagu kalliskivi, kellele ei tohtinud isegi peale hingata, kui kohe said vea (Naerab.). Sain tema vastu üpris kiiresti kolm viga ja edasi mängisin juba nii, et mitte neljandat-viiendat saada. Saksamaa eest hullas Dirk Nowitzki, kes kattis just mind, kui ma ei eksi. Vaatas vist, et hea lühike poiss, keda võtta, ei pea eriti pingutama.»

Pikemat intervjuud Teiniga saab lugeda SIIT!