Kalev Kruus: soovisin väga saada korvpalluriks, aga kahjuks nii ei läinud

Kalev Kruus

FOTO: Helga-Liisa Oselin

Kui öelda tänavusel Eesti korvpalli 100. sünnipäeval siinsele korvpallifännile «spordikommentaator», siis vastu tuleb sealt «Kalev Kruus». Kui mitte kõigilt, siis väga paljudelt kindlasti. Just nii võimsalt on ennast igal nädalal teleekraani kaudu meie kodusid külastav mees ennast korvpallifännide südamesse kirjutanud.

Eesti korvpalli suure juubeli puhul antud intervjuus meenutab Kruus oma püüdlusi korvpallurina, sukeldumist teletöösse ning arutleb laiemalt meile armsast pallimängust. Kõige krooniks saime teada, et mees haub tõsist plaani teha korvpalliväljakutele üks tõsine comeback. Esialgu lõi koroonaviirus küll need plaanid sassi, aga korvpallifännidel on nüüd koos maailma tippliigade taasavanemisega üks maiuspala lisaks, mida oodata. Aga alustame juttu päris algusest, 1980ndatest...

Kuidas Sinu tee spordi juurde alguse sai?

Kõigepealt ma tegin naljateemana veidi judot, aga mulle see absoluutselt ei meeldinud. Siis käisin ujumas nii palju, et sain ujumise selgeks. Seal trennis käisingi vaid sellel eesmärgil – ujumine selgeks saada. Ja lõpuks alustasingi korvpalliga.

Räägi palun täpsemalt, kuidas ja kelle juures korvpallitreeningutele jõudsid?

Kalinini rajooni spordikooli noor treener Jaanus Laurand tuli klassi, nagu tol ajal asjad käisid, ja valis poisse trenni. Kes püsti seisid ja kätt tõstsid, need ta enda juurde kutsus. Mind võttis ta viimasena, umbes nii, et tule siis sina ka. Olin tol ajal väga lühike, kasvasin oma 192 sentimeetrit täis üsna hilises eas. Läksin trenni ja mulle hakkas kohe esimesest päevast see väga meeldima.

Kas Su trennikaaslastest jõudis lõpuks keegi ka suurde korvpalli?

Sealt esimesest grupist ei tulnud meil küll mitte kedagi. Ragnar Mengel jõudis kunagi BC Tallinnasse, aga midagi suurt sealt lõpuks ei järgnenud. Ühel hetkel tehti meie treeninggrupi najal korvpalliklass Väike-Õismäe keskkooli ja sealt omakorda läksin juba edasi Eesti Spordigümnaasiumisse (varasem TSIK ja praegune Audentese Spordigümnaasium - S.S.). Seal olid siis näiteks Mart Koldits, Kaur Heinaru, Priit Pihela, Gerd Kiili, Ardo Ärmpalu, Kristjan Makke ja minu viimasel aastal ka Kristjan Kangur, kes on minust noorem. Need olid minu võistkonnakaaslased.

Sa tahtsid noorena profikorvpalluriks saada?

Jah, olen seda korduvalt öelnud, et soovisin väga saada korvpalluriks. Aga kahjuks nii ei läinud. Ega spordigümnaasium nendel aastatel liiga palju mängumehi peale ei tootnud, ehkki oleks võinud. Sealt ju ei tulnud mingite aastate jooksul miskipärast mitte kedagi.

Kas mäletad oma kõige esimest uudislugu?

Kõige esimene ülesanne oli Nascari võistlustest lugu teha. Ma ei tea üldse miks, aga ilmselt oli see ainukene videopilt, mille kätte saime. Ma tegin justkui selle ära, aga eetrisse uudist ikkagi ei lastud, kuna see oli nii halb (Naerab.). Varsti sain ikka eetrisse ka ja näiteks (Kaunase) Žalgirise Euroliiga võitjaks tuleku lugu mäletan väga hästi. Seda sain ma teha, aga see vist oli juba hiljem, aastal 1999. Paar nädalat vist läks ikka enne, kui ma mingite lugudega eetrisse pääsesin. Tollane ülemus Enn Eesmaa ütles mulle alguses: «Ega sa vist ikka telemees pole, otsi endale uus töökoht, kus kirjutada saaksid.» Aga ma ei osanud kuskile minna, läksin iga päev kohale ja jäin püsima. Algus oli ikka väga-väga raske.

Kas suur armastus Kaunase Žalgirise vastu algaski Sul sellest Euroliiga võiduloost?

Žalgirise-armastus on tulnud tänu sellele, et nad Euroliigas kogu aeg pildil püsivad. Olen seda nii palju igal pool öelnud, et mul pole vahet, kas see on Joensuu Kataja, Žalgiris või midagi muud. Kui mõni väiksem klubi suudab nii ägedat asja ajada, siis... Žalgiris toob mulle pidevalt meelde neid hetki, kui Tallinna Kalev Nõukogude Liidu meistrivõistlustel mängis ja ma väikese poisina Kalevi spordihalli trepil istudes neid vaatamas käisin. Nüüd suudab Žalgiris tekitada minus jätkuvalt uuesti selle emotsiooni. Ma nii väga tahaksin, et meil Eestis oleks ka taoline klubi, aga tundub, et see on ikkagi võimatu.

Kui Sa ikkagi tahtsid nii väga korvpalluriks saada, siis miks see Sul ei õnnestunud?

Tegin selle nimel enda arvates ikkagi väga palju, et kuskile jõuaksin. Aga tol hetkel oli meie meeste tase nii hea, et kohe läbi ei saanud lüüa. Just see üleminekuhetk sai saatuslikuks. Ma lõpetasin keskkooli väga noorelt, olin alles 17, kuna läksin aasta varem kooli. Jäin täiesti ula peale. Käisin paar korda küll Kamee meeskonna trennis, kus olid siis näiteks Gert Kullamäe ja Peeter Grünthal, aga mul oli vaja hakata iseseisvat elu elama. Mul polnud võimalust, et saaksin kodus elada ja oleks raha, et lihtsalt korvpalli mängida. Oli vaja tööd teha, et raha teenida ja hakata nii-öelda täiskasvanud inimese elu elama. Täna on ilmselgelt juba puht majanduslikult perekondades see olukord palju lihtsam, et kõik ei pea kohe pärast keskkooli tööd hakkama tegema, et omale leiba teenida.

Kas Sa lisaks korvpallile jälgisid ka teisi spordialasid? Et teletööle minnes olid teadmised spordimaailmast juba olemas?

Jah, olin täiesti padu spordifanaatik ja olen seda siiani. Vaatasin Soome pealt ära kõik, mis võimalik oli. Absoluutselt kõik. Ma olin võimeline (Jens) Weissflogi ja (Matti) Nykäneni aegadest eristama kiivrite järgi kõiki suusahüppajaid, kes mäest alla tulid. Soome jäähokit ja Inglise liigajalgpalli vaatasin mustvalgest telekast põhjanaabrite kanalitest. Soome korvpalli vaatasin ka kõik ära. Sellepärast polnudki Jukka Toijala nimi mulle võõras, kuna ma mäletasin teda väga hästi Kouvola Kouvot meeskonnas mängimas.

Kas Sinu arvates peaks Eesti korvpallikoondise minimaalne tulevikusiht olema iga kord EM-finaalturniirile pääsemine?

Jah, absoluutselt. See peab nii olema ja eriti nüüd, kus on peale saavate meeskondade arv läinud suuremaks. See on väga halb, et meil sattus palju aastaid, kus meid polnudki finaalturniiril. Sellest on kahju. 2001. aastal käisime Türgis ja järgmine oli alles 2015.

Mida Sa sellest Türgi EM-finaalturniirist mäletad?

Sinna läksin kohale rohkem nii-öelda turistina ja pulli tegema ning natuke tegin sealt uudistesse tööd ka. Kõige eredam mälestus on, et Eesti-Saksamaa mängu eel värskelt soojenduselt tulnud Dirk Nowitzki seisis mängijate koridoris minu kõrval ja oksendas prügikasti. Mulle tundus, et tal on mingi tervisejama. Hiljem on sellest räägitud, et mehel oli närvipinge peal. Aga pärast oksendamist läks Nowitzki ja põrutas meile 33 punkti.

Mul on meeles ka need meie koondise saadud suured litakad. Aivar Kuusmaa oli siis Üllar Kerdega tülli läinud ja ma elasin Kuusmaaga ühes hotellis. Mis seal salata, tegime pitsi rakit pärast 50-punktist kaotust (Jugoslaaviale). See oli vaatamata kaotustele äge turniir, kuna eestlasi oli nii palju kohal. Saame pidada seda üheks esimeseks korraks, kus Eesti fänniklubi selliselt kohal käis. Sai kõvasti pulli tehtud ja tol ajal oli reis Türki ikkagi natuke erakordne asi ka. Mina polnud varem soojale maale väga sattunud.

Kui palju oled saanud mängijatelt telefonikõnesid, kui oled neid kommenteerimise ajal kritiseerinud?

Ausalt öeldes ei olegi saanud. Küll on mulle teinud paar kõnet kurjad treenerid, kelle arvates olen Euroliiga mängudes mingit jama ajanud. Aga olen siis proovinud natuke vaielda ja nii ongi, et minul on oma arvamus ka olemas. Ma pole neid jutte südamesse võtnud, kuid olen pigem jäänud endale kindlaks, et arvasin tol hetkel õigesti.

Kui heaks pead Sa Eesti spordikommentaatorite üldist taset ja kas oled selles valdkonnas Eestis parimate hulgas?

Enda arvates proovin lihtsalt olla selline, nagu olen. Hiljuti kuulsin, kuidas tippkommentaatorid Joosep Susi ja Ott Järvela ütlesid, et Eestis pole ühtegi inimest, kes valdaks spordireportaaži žanrit. Ju see nii on, kui tipud seda ütlevad. Aga peame hakkama saama. Ma olen tänaseks 22 aastat seda tööd teinud ja vaevalt liiga palju paremaks enam minna saan. Ju tuleb kunagi keegi peale, kes seda žanrit ka valdab. Elu on selline lihtsalt praegu, et kehv seis on spordikommentaatorite maastikul.

Oled kuulus oma vaimukate väljendite ja ütlemiste tõttu. Kas paned enne ülekandeid mõne hea nalja kirja ka või tuleb kõik koha peal loomulikult?

Ma ei mõtle eelnevalt midagi välja ega pane kirja, absoluutselt mitte. Selle, mis sülg suhu toob, selle eetrisse lasen.

Kas oled mõelnud, et võiks palliplatsile naasta? Millal Sind näeb mõnel veteranide turniiril palli taga ajamas?

Ma pole nüüdseks juba 15 aastat kindlasti mänginud. Pole seda teinud, sest mäletan, kuidas see asi kunagi välja tuli. Siis, kui ühel hetkel enam ei tulnud välja, siis ei tahtnud absoluutselt mängida. Nüüd kevadel helistas Ivar Jurtšenko, et tuleb legendaarse kohtuniku Mati Mettase mälestusturniir ja ma võiks seal midagi proovida teha. Ma kuidagi talle juba ütlesin, et äkki sinna tulengi. Pean endale esmalt ketsid ostma, aga see saab ikka päris jube olema. Nüüd seda turniiri muidugi hetkel ei tule, aga kui Mettase mälestusturniir kunagi peaks toimuma, siis Mati auks paneksin ketsid jalga küll.

Lõpetuseks palun Sul paika panna oma sümboolne viisik Eesti korvpalli 100. sünnipäeva puhul.

Ma panen oma esiviisisiku vähe teistmoodi. Mängujuhiks läheb Urmas Ott – lummas ära veerand maailmast ja pani kõik paika. «Number kaks» on Paul Keres – teravust ja nutti on ka kossus vaja. «Number kolm» on Jaak Joala – tagab, et saalid on naisi täis. «Nelja» peale läheb Oskar Luts – lööb kinni kõik, mis annab lüüa. Tsentrisse lükkan Kristjan Palusalu – sinna korvi alla ei kipuks keegi, aus spordimees. Treener Lennart Meri – paremat juhendajat meie ajalugu ei tunne.

Loe täispikka intervjuud Korvpall100.ee lehelt.

Tagasi üles