Legendaarne korvpallihääl Tarvo Villomann: spordireportaažide üldine tase on kõvasti tõusnud

Tarvo Villomann (vasakul), Lembitu Kuuse ja Marite Kallasma. Foto: Sander Ilvest

Kui tänapäeval oleme harjunud, et meieni jõuab videopilt väga paljudest erineva tasemega korvpalliliigadest ja -mängudest, siis staažikamad korvpallisõbrad mäletavad, kuidas aastakümneid tagasi oli iga teleülekanne kui suur sündmus. Nõukogude Liidu ajal aitas Eesti rahvuslikku uhkust ehk Tallinna Kalevi korvpallimeeskonda läbi teleekraani vaatajateni tuua armastatud spordikommentaator Tarvo Villomann, kes täna ehk 22. juunil tähistab 80. sünnipäeva.

Noorena ise korralikul tasemel korvpalli mänginud Villomann räägib Eesti korvpalli 100. sünnipäeva puhul antud intervjuus muuhulgas, kuidas ta juhuse tahtel televisioonis tundmatus kohas vette visati ja edukalt välja ujus. Loomulikult ei saa me üle ega ümber Eesti korvpallis legendaarseks saanud hooajast 1990/91, kui Tallinna Kalev krooniti viimaseks Nõukogude Liidu meistriks. Meie loo kangelane nägi kõike seda väga lähedalt pealt ja paljude spordifännide meeltes seostuvadki toonaste korvpallilahingute emotsioonid just Villomanni häälega.

Alustasite siis oma hoovispordi «karjääri» jalgpallist?

Jah, esimesena tuli jalgpall, aga ega ma kuskil trennis ei käinud, lihtsalt omaette (mängisin).

Millal tuli see hetk, kui esmakordselt trenni läksite?

Käisin praeguses Reaalkoolis, mis toona oli Tallinna 2. keskkool. Seitsmendas klassis tuli sõjaväest tagasi Enno Karrisoo, kes oli isegi 2. keskkooli poiss, võttis pundi kokku ja seal pisikeses saalis hakkasime korvpalli mängima. Karrisoo läks treenerina küll hiljem käsipallile üle. 1954. aasta sügisel läksime suure pundiga Kalevi Spordikooli Heino Kruusi juurde ja seal hakkas juba päris korralik korvpallialane treeningtöö.

Kas korvpallitrenni tõmbas tol hetkel spordiala ise või olid need pigem sõbrad, kes otsuse lihtsamaks tegid?

Eks see ikka rohkem kambavaim oli. Aasta varem oleks ma läinud tennist mängima, kuid koolis oli vene keele õpetajaga väike pahandus. Kuna ta oli ka klassijuhataja, siis ei antud mulle vajalikku saatekirja, et oleksin saanud tennisetrenni minna ja siis jäi see asi katki. Järgmisel aastal, kui suurem sõpruskond korvpalli läks, siis oligi kambavaim rohkem. Aga hakkas meeldima.

Tegelikult taheti minust teha hoopis muusikut. Kooli minnes alustasin õpinguid ka Tallinna Konservatooriumi viiuliklassis. Pidasin seal vastu seitse aastat, kuid viimases klassis panin viiulikasti hoopis ketsid ja läksin korvpallitrenni. Jäin muidugi vahele ja isalt järgnes päris korralik karistus. Aga lõpuks sport võitis.

Kui juba ise korvpallitrennis käisite, siis kui palju jälgisite kohalikku tippkorvpalli ja mis tasemel tol ajal Eestis mängiti?

Ikka jälgisin, sest korvpall oli siis päris korralikul tasemel. 1948. aastal võideti siin Nõukogude Liidu meistrivõistlused ära ja edaspidi oli ikkagi nii, et ässad olid pidevalt esil. Eesti meistrivõistluseid sai natukene vaadatud ja mäletan, kui 1956. aastal võitsime Kalevi Spordikooliga Viljandis ära spordikoolidele korraldatava korvpalliturniiri. Meile tulid sinna näiteks juurde (Tõnno) Lepmets ja (Mati) Idlane. Olime väga uhked, et meie esimene suurem auhind sai võidetud.

Kui palju erines tolleaegne korvpall sellest, mis nüüd väljakutel toimub?

Oi, see oli hoopis midagi muud. Põrgatades viidi pall aeglaselt üle, polnud 24 sekundi ega isegi 30 sekundi reeglit. Mäng oli aeglane ja positsiooniline, tehti palju kombinatsioone. Aga korvpall oli huvitav, kuna erilist kiirustamist polnud ja kiirrünnakuid tehti minimaalselt. Hiljem, umbes aastatel 1956-68, joosti üha rohkem ka kiirrünnakusse ning hakati üldiselt natuke tempokamalt mängima.

Katsusite ära ka Eesti meistriliiga taseme, aga meistriks tulla ei õnnestunud?

Mängisin kuskil 1957.-58. aasta paiku Kalevi meeskonnas. Kalevi teises koosseisus küll, aga osalesime ka Eesti meistrivõistlustel. Kui lõpetasin keskkooli ja läksin pedasse kehakultuuri õppima, oli meil seal oma meeskond, kus mängisid (Peeter) Metsar, (Märt) Kermon ja (Rein) Kaljula. Poisid tulid kõik kokku ja Lõssov hakkas treeneriks. Kaotasime õnnetult kaks aastat järjest kolmanda koha mängud ja jäime mõlemal juhul neljandaks. Meil tiimis polnud pikkasid. Kõik olid sellised tagamängija tüübid, aga teistel olid näiteks Tõnno Lepmets ja ka Mart Laga veel mängis. Meil nii suuri polnud ja neljas koht oli meile täiesti jõukohane.

Teie teekond päris tippkorvpalli aga välja ei viinud. Mis otsustavaks sai?

Kui lõpetasin peda ära, siis läksin Vene kroonusse. Toona võeti ülikoolijärgselt kaheks aastaks sõjaväkke ja veetsin selle aja Kaliningradis. Olin küll spordiroodus ja mängisin korvpalli. Tulime isegi Balti okrugi ehk sõjaväeringkonna meistriteks. Aga see oli ka kõik. Tagasi tulles sattusin kohe televisiooni ning seal läks töö juba nii kiireks ja pingeliseks, et ei jõudnud enam trenni teha. Kaks korda nädalas võib-olla käisin, aga polnud enam kuskile kõrgemale pürgimist. Uuesti alustasin korralikult alles siis, kui juba veteran olin. Oli rohkem aega.

Oletegi olnud tubli veteransportlane ja võitnud ESBL-i andmetel koguni kolm medalit - veteranide maailmamängude kulla (2002) ja pronksi (1997) ning EM-i hõbeda (2019).

Jah, veteranidel toimuvad kolmed võistlused: maailmamängud, maailmameistrivõistlused ja Euroopa meistrivõistlused. Mul on tegelikult nüüd nende aastatega kaheksa medalit võidetud veteranide klassides. Viimane oli möödunud aastal, kui tulime 75+ sarjas Euroopas hõbedale. Maailmamängude kulda võites olin ma vist 61-aastane ehk siis 60+ klassis.

Mis Teid motiveerib veteranide turniiridel osalema? Sest mängitav korvpall pole ju kindlasti enam see, mis oli kunagi?

Ma ütleksin, et kambavaim. Meil on väga hea meeskonnasisene aura ja see annab palju juurde, kui kuskile võistlustele sõita. Oleme turniiridel väga palju ekskursioonidel ringi käinud ja maailma näinud ning just see kambavaim paneb väga paljud siiani mängima. Mul endal on sellist individuaalset tahtmist ka olnud, aga kuna korvpall on meeskonnamäng, siis viimasel ajal pole individuaalaladele mõelnud. Mängisin vahepeal veidi ka tennist, aga ainult kohati ja kõrgemale ei pürginud kunagi.

Ütlesite, et sõjaväest tulles asusite tööle Eesti Televisiooni. Millal see juhtus?

See oli 1965. aastal. Tegelikult sattusin telesse juba varem, kui olin kolmanda kursuse üliõpilane ja kuulutati välja režissööride kursused. Läksime pedast kas kahe või kolme poisiga proovima ja tuli välja, et seal oli 293 tahtjat. Mina ei tea, mis ime läbi mind 25 hulka arvati, aga siis käisin kaks aastat nendel kursustel. 1963. aasta kevadel lõpetasime ja sama aasta suvel tegin esimesed tööd spordiülekannetelt. Siis oli seal ainult kaks töötajat - Heino Mikkin ja Fjodor Prussakov. Härrad ütlesid mulle suvel, et nemad lähevad nüüd puhkusele ja panevad minu tööle. Siis ma pidin hakkama ka spordiuudiseid kokku panema ja õhtul hilja oli kolme-neljaminutiline saade, kus ma esimest korda üles astusin. Sügisel 1963 tegin ka esimesed korvpallireportaažid. Need olid Eesti meistrivõistluste mängud, mis peeti Luise tänaval Ehitus- ja Mehaanikatehnikumi võimlas. 1965. aastal tulin ma juba koosseisuliseks televisioonitöötajaks ja jäin kuni 1993. aastani.

Mis veel toona ühe korvpallireportaaži tegemise juurde käis, millest tänasel televaatajal pole võib-olla aimugi?

Nõukogude ajal tehti nii, et oli kaks meest, üks tegi vene keeles ja teine eesti keeles. Kommenteerisime Fjodor Prussakoviga kahekesi, tema vene keeles ja mina eesti keeles. Polnud ka mingisuguseid abivahendeid, kust tuleks vajalikud andmed kätte. Ise pidi jooksvalt kõik üles kirjutama, kes punkte viskas või kes vea tegi. Suur paberileht oli nina all ja kogu aeg aga märkisid juurde kõiki olulisi statistilisi andmed. Kui Fjodor Prussakov ära suri, hakkasin üksinda kahes keeles tegema, kuna mul oli sõjaväes saadud praktika tõttu vene keel veel nii hea. Ja siis tegingi kuni Nõukogude aja lõpuni üksinda kahes keeles.

Kas tänapäevane korvpall on väga palju erinev sellest, mida mängiti peaaegu 30 aastat tagasi?

Korvpall on läinud jõulisemaks ja kiiremaks. Kombinatsioone nii palju enam ei tehta, kui hallil ajal see kombeks oli. Mäng on ise läinud nii kiireks, et kombinatsioone ei jõuagi üles võtta. Mingid liikumised on ikka alati olemas ja need tehakse ära, aga just see atleetlikkus on peamine erinevus. Pikkade osakaal on läinud palju suuremaks. Kui juba 210 cm pikkused mängijad viskavad kolmeseid, siis mis rääkida veel väiksematest. Visketäpsus on ka üles läinud. Praegu on kolmeste protsent mõnel meeskonnal ikka väga hea. Ütleme 10-15 aastat tagasi sellist asja veel polnud. Olid üksikud mehed, nagu Kuusmaa ja Kullamäe, kes loopisid kõvasti, aga praegu võivad juba kõik kolmese tagant ära panna.

Lõpetuseks palun Teil kokku panna oma sümboolse viisiku ja treeneri Eesti korvpalli esimese saja aasta põhjal.

Oi-oi, kui raske see on. (Pikk mõttepaus.) Tagamängijateks paneksin Joann Lõssovi ja Heino Kruusi. See oli muidugi hoopis teine mäng, kui võrdleme neid mehi Gert Kullamäe ja kõikide teiste nooremate meestega. Martin Müürsepp tuleks nende viie hulka igal juhul. Aga Tõnno Lepmets, Jaak Lipso ja Mart Laga? Need on kõik seal tsentris sellised võrdsed sellid. Isegi 1936. aastast Heino Veskila oli täiesti Euroopa tasemel. Tomsoni paneks ka sisse, äärele. Treeneriks ma nimetaksin Jaak Salumetsa. Las nad olla siis niimoodi, kuigi neid viisikuid võiks mitu tükki veel olla (Muigab.).

Neli mängijat ja treener said paika: Lõssov - Kruus - Tomson ja Müürsepp. Aga tsentris jäid kolm võrdset meest madistama. Kas suudate sealt ühe välja valida?

Keskele ma paneks siis Lepmetsa, kes mulle isiklikult väga meeldis. Oma 194-sentimeetrise pikkusega tegi Lepmets ikka puhta töö, isegi 210-sentimeetrised ei saanud talle vastu. Ta oli füüsiliselt ikka väga kõva.

Täispikka intervjuud loe Korvpall100.ee lehelt.