Maavärinatest toidumürgituseni ehk koondiste mänedžeride tööpäevad
25. juuni 2020, 14:04
Meie rahvuskoondiste taustajõudude hulka kuuluvad ka mänedžerid, kelle tööpõld on lai: rohkelt tuleb tegeleda eri osapooltega suhtlemisega, aga ette tuleb ka kriisiolukordi alates maavärinatest ja lennuäpardustest kuni toidumürgituseni. Oma kogemusi jagavad Even Laanemaa, Raili-Raine Ellermaa ja Ljubov Lobõševa.
Nii täiskasvanute kui noortekoondiste juures on ametis mänedžer, kelle ametinimetus võib tunduda glamuurne, kuid tegelikkuses peitub selle taga rohkelt igapäevast paberitööd. Ligikaudu 20 aastat mänedžeri ülesandeid täitnud Raili-Raine Ellermaa ütleb oma töö kohta, et see on justkui sekretäri roll: tegeleda tuleb lennupiletite, majutuse broneerimise ja palju muuga. Enamiku Eesti noormeeste koondiste mänedžer Ljubov Lobõševa sõnab omakorda, et töö võtmesõna on suhtlemine, mida tuleb teha nii mängijate, treenerite kui vastaste osapooltega. Vaid mõni aasta mänedžerina tegutsenud Even Laanemaa on selle töö aga sõnastanud nii: «Olen enda jaoks mõelnud, et mänedžer teeb kõike, mis jääb jalgpallimängust – palliplatsilt – väljapoole, aga samas jooksevad kõik need tegevused siiski lõpuks kokku ja mõjutavad meeskonna esitust väljakul.»
Rasked on inimesed ja kaotused
Oma tööst räägivad mänedžerid enamasti vaid häid sõnu ja kinnitavad, et teevad seda, mida armastavad. Pikema pinnimise peale leitakse siiski ka mõned raskused. Ühe võimaliku probleemina tuuakse välja teine osapool ehk inimesed, kellega töö käigus suhelda tuleb. «Eestis ei ole see probleem, aga mõnes teises riigis, kus pead suhtlema näiteks staadioni töötajate, võistkonna esindajate vms,» räägib Lobõševa. «Võib ette tulla inimesi, kellega on raske ühist keelt leida.»
Laanemaa kinnitab, et hea suhtlusoskus on mänedžeritöös kõige vajalikum oskus, ent seda mitte ainult võõrsil või vastastega suheldes: mõista tuleb ka mängijaid, lapsevanemaid, treenereid. «Oma koondise suhtes ütlen, et tuleb aru saada, kuidas noored mõtlevad ja mida asjadest arvavad. Kõiki ei saa ühe puuga lüüa,» selgitab Laanemaa.
Ta lisab, et kuigi mänedžeritöö on paljuski administratiivne, ei vähenda see võistkonnas kaasalöömist. «Sul ei saa olla teisi eesmärke, kui on võistkonnal,» sõnab U17 koondise juures töötav Laanemaa. «Ja loomulikult ei jookse mööda külge maha, kui tead jalgpallist keskmisest rohkem!» viskab ta nalja.
Raskustest rääkides toob Ellermaa omakorda välja olukorrad, kuhu sattuda võib. Ta selgitab, et keeruline on lahendada olukordi, mida mänedžer ära hoida ega kontrollida ei saa. «Sõitsime ühe koondisega Gibraltarile ja meie reis möödus nelja lennukiga, millest igaühel oli mõni viperus,» meenutab Ellermaa. «Kui viimases lennukis istusime ja pidime lõpuks Gibraltarile sõitma, siis mootorid käivitusid korraks, aga seejärel läks kogu salong pimedaks. Teised inimesed lennukis vaatasid imelikult, mida me kõik naerame, aga kogu see olukord oli juba lihtsalt nii jabur.»
Peale ootamatute olukordade võib raske olla ka platsil: Laanemaa sõnul on temale kõige keerulisem vastastele alla jääda. «Ma võin tegeleda administratiivse poolega ega vastuta sportlike tulemuste eest, aga kui me kaotame, siis mõtlen, kas oleksin saanud teha midagi teisiti,» räägib Laanemaa. „Kas poistel kumises mängu eel midagi kuklas; kas ma olin kellelegi valed sokid või püksid pannud? Kas ma tegin kõik õigesti? See ongi kõige raskem. Kaotamine. Ma elan seda üle, kuigi mul pole sõnaõigust kaasa rääkida selles, mis väljakul toimub.»
Keerulistest asjadest rääkides kinnitavad nii Ellermaa kui Lobõševa, et mänedžeril peab olema hea pingetaluvus. Lobõševa rõhutab sedagi, et selle töö jaoks peab suutma olla optimist ka siis, kui kõik on allamäge veeremas. «Kui U23 koondisega ühel korral lennukist maha jäime, siis ma võisin oma toas nutta: midagi ei tulnud sellel hetkel välja, halle juukseid tuli muudkui juurde. Aga teiste juurde minnes viskasin nalja ja saime olukorra lahendatud ning just seda peab mänedžer suutma, sest sa vastutad terve grupi eest,» nendib Lobõševa.
Ta lisab, et samuti peab mänedžer olema piisavalt vastutustundlik, et ise otsuseid langetada ja nende eest vastutada. Oma kogemustest meenutab ta hullemate juhtude kohta seda, kuidas on lennukitest maha jäädud ja poiste U15 koondis elas Albaanias turniiril osaledes üle maavärina. Pöörastest juhtumistest pajatab ka Laanemaa, kes meenutab, kuidas tema hoolealused mullu Lätis peetud turniiril toidumürgituse said. «Mul olid korraga telefonitoru otsas peatreener ja laste vanemad, kes olid kuulnud, et Lätis midagi toimub,» räägib Laanemaa. «Aga kuue tunniga olid mängijad kodudes. See kõik lahenes palju paremini, kui olin lootnud.»
Riietusruum on täielikult valmis
Kui Ellermaa ja Lobõševa on mänedžeri rolli täitnud juba aastaid, siis Laanemaa on selles töös alles uus poiss, kuid tema vastutusala polegi sugugi väike, sest U17 koondis oli koduseks EMiks valmistudes avalikkuse pilgu all üsna pikka aega. Laanemaa meenutab, et liigseid pingeid ta sellega seoses ei tundnud. Ta sõnab, et ilmselt oleksid pinged kerkinud suuremaks EMi ajal, kuid enne turniiri ei tundnud keegi tiimist ega meeskonna taustajõududest, et neilt miskit üleloomulikku oodataks.
Oma tööd selgitades räägib Laanemaa, et igapäevaselt ta koondislastega otseselt ei suhtle, sest suurema tähelepanu all olnud U17 rahvusmeeskonnas on selleks puhuks spordipsühholoogia konsultant Laur Nurkse. «Arvasin, et minuga on rohkem suhtlemist, sest teiste vanuseklasside koondistes see ilmselt ongi nii, aga meie koondise juures võttis selle rolli üle Laur,» avab Laanemaa telgitaguseid. «Minu poole on pöördutud, aga enamasti sportlike küsimustega, mille ma suunan edasi. Mäletan, et kui mängisime Põhja-Iirimaa koondisega, siis neil oli kaasas player welfare manager ehk ametiisik, kelle ülesanne oligi vastutada ainult mängijate heaolu eest: ta suhtles nendega iganädalaselt, jälgis õppimist, koduseid olukordi jne. Meie veel nii kaugele pole jõudnud, aga U17 koondise juurde oleme midagi sealt üle võtnud Lauri rolli näol.»
Oma rolli näeb Laanemaa hea sõbrana: kui noortel mängumeestel on vaja mingitel vabadel teemadel nõu küsida, on Laanemaa selleks valmis. Ta selgitab, et on aidanud koondise jaoks välja töötada ka sotsiaalmeedias kasutatavaid materjale, et koondislastel oleks lihtne neid kasutada ja oma tegemisi kajastada.
U17 koondise juures töötamise on mänedžer Laanemaa jaganud enda jaoks kaheks: on kogunemised ja on mängupäevad. Tavapärase praktika järgi saab mänedžer peatreenerilt mängijate nimekirja, mille alusel saadetakse kutsed laiali nii klubidele, mängijatele kui lapsevanematele. Laanemaa räägib, et kuigi tema koondislased on alaealised, kelle puhul tuleb iganädalaste kogunemiste juures arvesse võtta ka kooliskäimist, pole see tekitanud liiga palju lisakohustusi.
«2019. aasta alguses algas meie jaoks eriti intensiivne periood, kui kohtusime mitu kuud igal nädalal,» selgitab Laanemaa. «See oli keerulisem kui tavapärane praktika, aga ei midagi liiga hullu. Probleeme võis tekkida sellest, et noored poisid ei loe oma e-postkasti, aga lapsevanemad olid siin suureks abiks ja edastasid ise informatsiooni,» räägib Laanemaa. Ta lisab, et kuivõrd kogunemised olid igal kolmapäeval, juhtus sedagi, et pika perioodi tõttu pidi mõni mängija kooli pärast aeg-ajalt puuduma, kuid suureks murekohaks see ei kujunenud ja kõik harjusid kogunemiste intensiivse tempoga.
Ent mänedžeride õlgadel pole ainult osapooltega suhtlemine ja koondisekutsete saatmine, on ka väljakute, busside, varustuse broneerimine. Laanemaa sõnul pööratakse U17 koondises tähelepanu ka sellele, mida mõni mängija personaalselt soovib: «Tean mängijaid juba selliselt, et oskan öelda, kas keegi tahab lõigatud sokke või mitte. See tundub väike asi, aga võtab mängijatelt ära lisaülesande, et hakata endale neid sokke lõikama. Nad saavad keskenduda ainult oma esitusele väljakul.»
Mängupäevadel on Laanemaa veelgi põhjalikum ja valmistab riietusruumi ette viimse detailini. See tähendab, et kui mõnes teises noortekoondises pannakse mängijatele riided kappidesse valmis, siis U17 riietusruumis on seintele kleebitud mängijate pildid ja nende saavutused. Samuti ei ole kapid ega istumiskohad kunagi juhuslikud.
«Jälgisin mängijaid ja sain paari kuuga aru, kes kellega suhtleb ja kelle kõrval istuda tahab,» sõnab U17 koondise mänedžer. «Taas kord – see tundub väike asi, aga mängijad ei pea riietusruumi tulles hakkama oma kohta otsima, vaid nad teavad, kus ja kelle kõrval nad on. Minu ülesanne on riietusruum selliselt valmis seada. Väga palju rohkem ma nende sooritusele kaasa aidata ei saa, aga tahaksin loota, et sellest on siiski kasu olnud.»
EMi taga ei nuteta
Kodusest EMist rääkides nendib Laanemaa, et teade turniiri ärajäämise kohta ei tulnud talle uudisena, sest kõik märgid viitasid sellele. Ta tunnistab, et loomulikult läks meel korra kurvaks, kuid kinnituse saabumise päeval peeti meeskonna ja taustajõududega koosolek ja otsustati keskenduda uutele sihtidele. «Meil ei olnud kedagi süüdistada ega midagi teha selles olukorras,» meenutab Laanemaa. «Samal hetkel hakkasime tulevikku vaatama.»
Ta lisab, et tema sisetunne on tugev selle suhtes, et meie U17 – nüüdseks juba U18 koondis – pole oma täielikku potentsiaali saanud realiseerida: «Meil on midagi suurt veel saavutada. Palju tööd on tehtud ja oleme võimelised seda realiseerima.»
Pisaratega kommikarp ja suured võidud
Mänedžeritöös tuleb ette palju ootamatuid olukordi ja raskuseid, ent samas jagub sinna ka palju rõõmu. Pikalt selles ametis olnud Ljubov Lobõševa meenutab oma kõige toredama hetkena üht noortekoondist, mis Norbert Hurda juhatusel talle armsa üllatuse tegi. «Mäletan, kuidas nad hooaja lõpus mulle suure kommikarbi kinkisid – seda ei juhtu Eestis väga tihti,» räägib Lobõševa. «Teadsin, et nad mind armastavad ja austavad, aga oli ikkagi suur asi, et nad selle žesti tegid. Pisarad tulid silma.»
Positiivsetest kogemustest toob Lobõševa välja sellegi, et paljude oma hoolealustega jääb ta suhtlema ka pärast seda, kui nende aeg noortekoondises otsa saab: «On tore, et on inimesi, kellega on, millest rääkida, ja kellega suhelda.»
Naistekoondise ja tüdrukute koondiste mänedžer Raili-Raine Ellermaa meenutab oma kõige toredamat elamust ajast, kui ta veel meeste A-koondise juures toimetas. «Võõrsil Serbiat 3 : 1 võita – see oli hea emotsioon,» räägib Ellermaa. «Mäletan, et kuna kohalikel fännidel oli oma alaliiduga tüli pooleli, siis oldi meie poolt; lõime värava ja kohalikud plaksutasid meile!»
U17 koondisega tööd alustanud Even Laanemaa meenutab oma eredaimate mälestustena kaht suurt võitu. Esmalt üleolek Prantsusmaa eakaaslastest. «Kaotasime esimese mängu nende vastu 0 : 4, aga teise mängu jaoks tehti vigade parandus. Oli näha, et meie vaimne seis on muutunud, ja see, et suudeti olukorraga kohaneda, tegi sellest emotsionaalse võidu,» räägib Laanemaa.
Teisena toob ta välja mängu, kus meie noored mullusel sõprusturniiril 3 : 2 Hispaania eakaaslased üle mängisid. «Selles mängus ei jätnud keegi endale mingit ruumi: kõik andsid endast kõik, ka mina. Tahaksin öelda, et tegin seal perfektse mängu!» muigab Laanemaa.