Mihkel Tiks: välisreisid moodustasid «äritegemise» kaudu liidu ajal osa leivateenimisest

"Kummalisel kombel tunnen eemal olles Eestiga suuremat lähedust," on aastaid Krimmis elanud kirjanik Mihkel Tiks öelnud.

FOTO: Eero Vabamaegi/Postimees

Eesti korvpallimaastik on näinud hulganisti mehi ja naisi, kes korvpallisõpradele andnud põhjust kahel erineval perioodil endale kaasa elada - kõigepealt mängijana ja hiljem treenerina. Mihkel Tiks on samuti kahel korral korvpalliüldsuse südametesse pugenud - esmalt tippmängijana ja pärast karjääri lõppu kirjanikuna.

Alates 2006. aastast Krimmis elav 67-aastane Tiks tuli 1970. aastal Nõukogude Liidu koondisega juunioride Euroopa meistriks ning murdis ennast hiljem kümneks aastaks (1972-82) Tallinna Kalevi esindusvõistkonda ja Eesti koondisesse.

Mängujuhi kohal pallinud 184 cm pikkune Tiks tõusis Kalevisse ajal, kui sel positsioonil oli ees legendaarne Aleksei Tammiste. Aastate jooksul Kalevis toimunu ainetel kirjutas Tiks 1985. aastal ilmunud teose "Korvpalliromaan", mis nagu mitmed vana-Kalevi mängud, on tõusnud korvpallisõprade hulgas klassika staatusesse. Sestap tegi Eesti korvpalliliit juubeliaasta puhul Tiksiga intervjuu. 

Kui vanalt Te alustasite Raplas Olavi Ratase juures korvpallitreeningutel ning kuidas tee just korvpalli juurde viis?

Vist teises või kolmandas klassis. Olavi Ratta särava isiksuse mõjul algas mu teadlik spordimehe-elu. Palli korvi loopimine tundus kõige huvitavam tegevus. Isegi hävitavad kaotused ülitugevatele Kohila poistele ei võtnud mänguisu ära.

Kas korvpall tuli Teil kohe esimestest hetkedest n-ö loomulikult välja? Kas olite loomu poolest andekas või tuli areng raske tööga?

Andekaks ma ennast küll pidada ei saa. Ei füüsiliste eelduste ega ka mängijanärvi poolest. Areng tuli pikkamööda ja vähehaaval iseenesest, sest meeldiv töö ei tundu raske. Raskeks läks siis, kui mängupinge hakkas närvidele käima.

1970. aastal pääsesite NSV Liidu koondisesse ja võitsite Ateenas juunioride Euroopa meistritiitli. Kui suur roll Teil selles võidus oli ja kas uskusite tol hetkel, et olete teel «suurde korvpalli»?

Pigem uskusin olevat «teel suurde korvpalli» seitsmeteistaastasena Euroopa juunioride meistriks tulles. Minu teened selles küll puudusid, olin rohkem kogemuste omandamise mõttes kaasa võetud. Kuid Rapla koolipoisile sellest piisas, et Euroopa meistrina nina püsti ajada. Kalevisse jõudes näidati mulle koht kiiresti kätte.

Milline Te mängijana olite? Mis olid Teie tugevamad omadused, mille abil kõrges mängus konkurentsis olite?

Minu ampluaaks oli olla n-ö mängujuht. Selle mehe ülesanne väljakul oli ülejäänute tegevust organiseerida, kombinatsioone algatada, kiirrünnakuid üles võtta või vastupidi tempo maha lüüa jne. Ühesõnaga, treeneri taktikat platsil ellu viia.

Kehalised eeldused polnud suuremad asjad, aga mul oli tolle aja kohta korralik pallikäsitsus ja ka platsinägemisel polnud viga. Selleks, et keskpäraselt visata, tuli palju vaeva näha. Nõrgaks kohaks oli närvisüsteem, millest tulenes mänguklassi ebastabiilsus. Head päevad vaheldusid halbadega. Liiga palju kogunes negatiivseid emotsioone.

Tänapäeval on noortel korvpalluritel ambitsioon jõuda võimalikult kiirelt välismaale mängima ning kindlasti innustab ka võimalus teenida väga kõrget palka. Nõukogude Liidu ajal välismaa varianti lihtsalt polnud ja rahaliselt tolleaegne süsteem sportlastele pudrumägesid samuti kokku ei toonud. Mis isiklikult Teid motiveeris? Olid need välisreisid, kuulsus, suur armastus korvpalli vastu või sootuks midagi muud?

Mängijakarjääri eri etappidel oli peamine motivaator erinev. Ajalises järjekorras umbes nii: pallimänguarmastus, auahnus ja eneseteostus, leivateenimisvajadus, vastutustunne rahvusmeeskonna käekäigu eest. Välisreisid moodustasid «äritegemise» kaudu osa leivateenimisest.

Tallinna Kalevi ja Kaunase Žalgirise kohtumine. Esiplaanil nr. 11 Rašid Abeljanov ja leedulane nr. 5. Taga vasakult: 1. Linkevicius, 2. Mihkel Tiks, 3. nr.10 Jaak Salumets, paremal nr. 13 Jaan Lentsius.

FOTO: Eesti spordi- ja olümpiamuuseum/DMITRI PRANTS

Olete «Korvpalliromaani» kohta ühes intervjuus öelnud: «Tundub praegu üsna hale raamatuke.» Kas see on paratamatu, et nagu korvpallur areneb ja on suuteline järjest paremaid esitusi tegema, ka kirjanik võib ühel hetkel oma varasematele teostele peale vaadates nentida, et oleks saanud palju paremini? Kirjaniku arengukõver tõusust languseni on vist korvpalluriga võrreldes lihtsalt oluliselt pikemaajalisem?

«Tõde ja õigus» on ajatu. Minu korvpalliraamat pakkus inimestele huvi omas ajas - kui otsiti ja leiti tekstist kuulsaid prototüüpe. Suuremat kirjanduslikku väärtust tal pole. Oma tekste ma hiljem näha ei taha. Kirjutades tundun endale geeniusena, pärast üle lugedes idioodina. Ajaga kontekst muutub ja kirjutaja suhe kirjapanduga samuti.

Korvpalluri headust saab vähemalt mingi maani mõõta statistiliste näitajate abil. Kuidas kirjaniku headust saab mõõta? Kas üldse saab? Kas Teie isiklikult olite enda arvates korvpallurina parem, kui olete kirjanikuna või vastupidi?

Ei tahaks uskuda, et mängu tehniline protokoll võiks olla korvpalluri headuse määraja. Pigem kaldun uskuma, et hea mängija on see, kelle kasulik tegutsemine aitab meeskonna võidule. Ükskõik, mis protsendid tal seejuures juhtuvad olema. Mängija headust mõõdab tema meeskonna käekäik. Kirjaniku "meeskonnaks" on ta lugejad. Headust ei mõõda nende hulk, vaid kvaliteet. Korvpallurina olin ma peamiselt vanemate naiste lemmik, mu kasv vist äratas neis emalikke tundeid. Lugejate lemmikuks pole seni õnnestunud saada. Aga erinevalt mänguhetkedest jäävad kirjaread alles, nii et lootus elab edasi.

Kui palju olete pärast taasiseseisvumist Eestis korvpallisaali sattunud?

Mõnel korral. Jaak Karp kutsus paari aasta eest Raplasse mängu vaatama. Poja ja tütrepojaga mängisime Häädemeeste võimlas viit miinust. Eesti alevike uhketesse spordisaalidesse minnes valdab mind tunne, nagu oleksin kusagil Soomes võistlemas.

Kui kaua Te tänaseks Krimmis olete elanud ja kuidas Te võtaksite need aastad kokku paari lausega? Kas need laused oleks Krimmi vang, Ukraina aeg ja Vene aeg?

Läheb viieteistkümnes aasta. Kokkuvõte võiks kõlada nii: päike, meri, mäed ja naised. Krimmi vangistus on olnud suurel määral vabatahtlik.

Kuidas mõjutas teie igapäevast elu Krimmis Venemaa anneksioon 2014. aastal? Kas üldse ja mis täpsemalt muutus?

Maailma muutunud suhtumine Krimmi tegi minu seal elamise moraalselt küsitavaks. Kohale saamiseks läheb nüüd tarvis nii Ukraina eriluba kui Vene viisat. Maja ümbervormistamine Vene seadustele vastavaks pole tänaseni lõppenud. Ukraina ajal valitses Krimmis bürokraatlik anarhia, Vene ajal püütakse administratiivsete meetoditega korda luua. Kohalik rahvas tahaks elada küll Vene lipu all, aga Ukraina vabadustega. Ilma inimestega kokku puutumata on Krimmi lõunarannikul - lopsaka looduse rüpes, mägede ja mere vahel - tore elada. Eestis olen ma vaene pensionär, Krimmis rikas välismaalane.

Kui tihti Te Eestis käite ja kas on peast läbi käinud mõte tagasi Eestisse kolida?

Iga kolme kuu tagant. Suvekuud veedan Eestis. Ilusa suve korral ei leidu maailmas Eestist paremat paika. Kavatsen naasta püsivamalt Kolgakülla isatallu. Võib-olla harjun ka Eesti aastaringse sügisega ära. Küll tuleb mõni ilus suvi ka veel.

Kui Eesti korvpall tähistas tänavu oma 100. sünnipäeva, siis kas saja aasta pärast mängitakse Eestis veel korvpalli ja tähistatakse 200. sünnipäeva? Kui jah, siis milline see mäng võiks siis olla?

Imestasin alati vanema põlvkonna aeglast mängumaneeri ja vähest aktiivsust. Aga tänapäeva korvpalli kõrval tundub minuaegne mäng samasuguse jõuetu loivamisena. Kas areng jätkub ja mäng muutub veelgi kiiremaks ja agressiivsemaks? Või paneb loodus siiski piiri ette - nagu hoolimatule majandusarengule? Nii et saja aasta pärast harrastatakse uuesti hoovisporti - loopides lopergust nahkpalli läbi tünnivitsa, mis on naelaga kuuriseina külge löödud?

Täispikka intervjuud saab lugeda Eesti korvpall 100 eriportaalist

Tagasi üles