Robert Rooba: tahaksin vähemalt 40. eluaastani hokit mängida ja jõuda KHLi

Eesti jäähokikoondise ründaja Robert Rooba. Foto: Eero Vabamägi

Betsafe’i värskes taskuhäälingus oli Kalev Kruusi külaliseks Soome jäähoki meistriliiga klubis JYP Jyväskylä mängiv eestlane Robert Rooba. Mehed arutavad Eesti ja Soome jäähoki teemadel, räägivad Rooba suurest vigastusest ja tulevikueesmärkidest KHLis. Kuigi mehel on JYPiga taskus meistrite liiga tiitel, soovib ta isa eeskujul võita ka Eesti meistritiitli.

Rooba on enda sõnul hilise õitsejana arvestanud, et tema karjääri parimad aastad on vanuses 30+. Juba praegu jäähokimaailmas suuri tegusid teinud eestlane on kindel, et astub väljakule ka 40-aastasena, olles loodetavasti mänginud KHLis ja saanud vähemalt ühe Eesti meistritiitli.

«Ma sündisin, uisud jalas. Minu jaoks on just uisutamise oskus üks asi, millega olen suutnud ennast nii kaugele viia. Näiteks NHList on paljud ära kadunud, sest nende lihtsad oskused ei ole piisavad, et mängida praegu nõutavat mängu,» ütles Rooba.

14-aastaselt koos isaga Soome kolinud Rooba karjäär sai alguse suhteliselt noores eas ja karjääriredelil tehtud sammud olid algusaastatel kiired. «Üksi minnes oleks see katastroof olnud, isa juuresolek tegi selle aga suhteliselt valutuks. Õppisin kohe soome keele selgeks ja ei plaaninudki meeskonnakaaslastega inglise keeles rääkima hakata. Mind võetigi lihtsamalt vastu, sest nähti, et proovisin kohe nende kultuuri sulanduda ja suhtlema hakata,» sõnas ta. Ühe Euroopa tugevaima liiga, SM-liiga debüüdi tegi Rooba juba 18-aastaselt.

«See, et hokit Eesti meedias ei kajastata, on reaalsus, millega oleme pidanud harjuma. Aga teen selle nimel palju tööd,» sõnas ta. Kuigi Soome on legendaarne jäähokiriik, on Eesti Rooba hinnangul naabritele kõvasti järele võtnud. «Näiteks Pantrid on hea klubi, kelle töösse proovin ise võimalusel alati panuse anda.»

Rooba rääkis podcast'is ka oma karjääri suurimast vigastusest, millest taastus ta küll nelja kuuga, kuid mis pani muretsema edasise karjääri pärast. Tugev peatrauma tõi kaasa ülitundlikkuse valgusele ja peavalud, mille eest mees ühel hetkel kodumaale pages. Kuigi mõned kuud möödusid raadiost jäähokit kuulates ja pimedas jalutades, siis Soomes tehtud neuropsühholoogilised testid olid õnneks korras. Vigastuse põhjustaja peale Rooba pahane ei ole. Ta avaldab heameelt, et hokis on vägivald ja tahtlik haiget tegemine märgatavalt vähenenud ja spordiala kultuur ja maine on oluliselt paranenud.

Mehe sõnul on tema loomuses olla klubile võimalikult pikalt lojaalne. JYPiga võideti ka hoki meistrite liiga tiitel, mis pole küll nii suur kui jalgpallis, kuid korralik saavutus. Sarja tase on tohutult hea. Kui KHL välja jätta, siis kõik Euroopa parimad on esindatud,» ütles ta.

Nii kaua kui tema aktiivne karjäär kestab, on Rooba suurimaks unistuseks jõuda NHLi. «See on mingi asi, mis hoiab pea kainena, kuigi hetkel on sinna veel pikad sammud. Üldiselt mõtlen aasta korraga, kuid viie aasta pärast tahaks mängida väljaspool Soomet, kas või KHLis. Olen veendunud, et saaksin seal hakkama – üldiselt pole ma hooplevate sõnadega mees, aga mul on piisavalt eneseusku,» sõnas Rooba.

Teisalt on tema sõnul võimalik, et peale mängijakarjääri lõpetamist ta enam hokiga seotud pole, sest põletab selle küünla lõpuni karjääri jooksul. «Aga midagi ei saa lubada. Olen selline vend, kes surivoodilgi tahab sporti teha, see jääb alatiseks minuga.»