«Kui sa kaua pole turniiri mänginud, tuleb närveldamise pärast väsimus,» kirjeldas Eesti sulgpallinaiste kunagine esireket Kati Tolmoff eile pärast paariaastast vahet esimest ülesastumist Eestis.
Tolmoff: armastan sulgpalli, aga mul on laps ja kohvik
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuigi Tolmoffi kunagine treener Tartu päevilt Mart Siliksaar iseloomustas tema kvalifikatsiooni avavastast Yonex International turniiril, soomlannat Airi Mikkelät kui väga tugevat mängijat (Soome juunioride meister ja põhjanaabrite teine reket), sai eestlanna veenva 21:11 ja 21:15 võidu. Teine sett nõudis veidi rohkem vaeva, sealt ka see väsimusejutt. «Läksin teise setti vist liiga pehmelt peale ja hakkasin vigu tegema,» selgitas Tolmoff.
Tolmoff sõnas, et ta isegi ei uskunud võitu, aga ootas kindlasti head mängu. «Kati mängis väga hästi,» kinnitas Siliksaar. Suurepäraselt, arvestades, et juba ammu Taanis elav eestlanna on vaid kolm-neli kuud sulgpalli mängida saanud. «Jooksupool ja lihase kiirus jätavad veel soovida,» leidis Tolmoff ise, «jõusaali ei ole ka eriti jõudnud.»
Vaheaasta pikenes kaheks
2009. aastal Tartu Postimehele antud intervjuus lubas Tolmoff võtta võistlemises aastase pausi. Venis see vaheaeg aga koguni üle kahe aasta. Millele esisulgpalluri aeg neil aastail kulus?
«Sellele seal,» viipas Tolmoff taamal olevale lapsevankrile, mida lükates Kati isa Mati Tolmoff usinalt vanaisakohuseid täidab. Tütar Ruby on juba aasta ja kolm kuud vana.
Esimest korda võttis Tolmoff reketi uuesti kätte umbes kolm kuud pärast sünnitust. «Alguses tegin ainult kord nädalas trenni,» sõnas ta. Mõni kuu hiljem läks Kati juba oma Taani treeneri Michael Kjeldseni juurde ja treeningud tihenesid kahe-kolme korrani.
«See oli lihtsalt mängu pärast, et saaks reketit käes hoida,» kirjeldas ta.
Ruby on ema sõnul väga hea laps, treenimist ei sega kuidagimoodi. Trennides ei pidavatki ta eriti kaasas käima, vaid vahel võistkonnavõistlustel. Lapsehoidjat palgata pole Tolmoffil vaja läinud, Kati mehel on kaks õde ja kaks venda, kellel kõigil ka endal lapsed, nii et hoidjaprobleemi pole veel ette tulnud. Pigem on juba konkurents, kes parajagu Rubyt kantseldada saab.
«Eestis pole samuti probleemi, siin on minu pere ja õed,» naeratas Tolmoff. Eestisse ta paraku väga tihti ei jõua, tavaliselt vaid jõulude ajal ja suvel. Hõivatust Taanis lisab ka detsembris asutatud kohvik Ruby’s Place. Teisest küljest oli kohvik üks põhjus, miks sulgpallurit nüüd Tallinnas mängimas näeb: «Oli teada, et ma jõuluks niikuinii koju ei saa,» seletas ta, «peame kohvikut ju vaid kolmekesi: mina, mu mees ja ka mehe vend. Üht palgatöölist saab ka kutsuda, kui me ise ei saa kohal olla.»
Kui ta ka turniiril mängida poleks saanud, siis vaatajana oleks Tolmoff igal juhul Eestisse tulnud. Pealegi on ta õel ja isal jaanuari teises pooles sünnipäev.
Segadus turniirile pääsuga
Tolmoffi kõrvalejäämine turniirilt olnuks täiesti võimalik. Mäletatavasti jättis kohalik sulgpalliliit Kati esialgse seisuga isegi kvalifikatsioonist välja. Meie sulgpalluril pole vahelejäetud aja tõttu küll enam maailma edetabeli punkte, aga neid polnud ka mitmel kvalifikatsiooni lubatud mängijal. Probleem siiski lahenes tänu osa mängijate loobumisele.
Sulgpallur ise vaatab tema turniirilepääsu ümber käinud segadustele huumoriga.
«Mul oli see isegi ükskõik,» lausus Tolmoff, kes ei arvagi, et talle peaks kunagiste saavutuste eest mingeid eeliseid andma. Ta ei saa ainult aru, miks ta pandi ka nende edetabelipunktideta välismaalaste järele viimaseks. «Euroopa sulgpalliliidus töötavad tuttavad küsisid, et mis lahti.
Tavaliselt ikka eelistatakse oma riigi mängijaid välismaalaste ees, kui on võrdsed tingimused.»
Solvunud Tolmoff ei ole. Ikkagi üle kahe aasta on vahele jäänud ja tõsist tööd teinud sulgpallurid tulid Tallinna ju olümpiapunkte püüdma. «Viimaseks panemine oli lihtsalt üllatav,» ei tahtnud ta sel teemal eriti diskuteerida, «igaüks toimib oma südametunnistuse järgi.»
Tolmoffi sõnul tahtis ta lihtsalt sulgpalli mängida, on ju seda nii palju aastaid tehtud. Tema jaoks oli huvitav teada saada, kas ta üht või teist vastast võidab või mitte. «Ma ei ole nii palju trennigi teinud, et saaks mingit korralikku comeback’i teha,» väitis ta, «selleks pead sa ikka ainult sulgpalli mängima, aga mul on laps ja töö.»
Tolmoffi sõnul ei pühenda ta ennast enam ainult sulgpallile, lihtsalt tuleb ja mängib, kui võimalik on. «Seda sellepärast, et ma armastan sulgpalli,» ütles ta. Esialgu ta endale kõrgeid sihte ei sea: «Elu pole enam see, mis vanasti. Vaatan, kuidas läheb ja mida ma teha jõuan.»
Eile läks nii, et teises kvalifikatsioonis tuli Tolmoffil venelannale Ksenia Polikarpovale alla vanduda ja eestlanna põhiturniirile ei pääsenud.
Täna alustab Tallinna turniiril võistlemist meie meeste esinumber Raul Must.