Taavi Rähn omaaegsest kriitikast: igasugust mula ma hinge ei võta

Taavi Rähn. Foto: TURKPIX/TURKPIX

Eesti koondist 74 korral esindanud keskkaitsja Taavi Rähn (39) meenutas juulikuu ajakirjas Jalka oma kirevat klubikarjääri ehk kuidas Ukrainas sai raudvestiga joostud ja Aserbaidžaanis oma lapse sünni juures oldud. Karjäärile tagasi vaadates nendib Rähn, et võib-olla oleks pidanud karjääri lõpetama veidi varem, ja oma suurimaks kahetsuseks peab ta natuke kiirustatud otsust lahkuda tugeva Ukraina klubi Lutski Volõni juurest. Teda karjääri jooksul saatnud kriitika kohta ütleb ekskoondislane, et «igasugust mula ma ei kuula».

Millal ja kus puutusid esimest korda jalgpalliga kokku?

(@kirkeaedmae)

Vanemad panid mu teises klassis trenni ja nii läkski. Olen ka võrkpalli ja korvpalli mänginud, aga jalgpall oli Pärnus kõige populaarsem ala ja lisaks sai seda mängida aastaringselt.

Millisel hetkel langetasid otsuse, et tahad jalgpalluriks saada?

(Dmitri, Tallinn)

Ega ma ise sellist otsust otseselt ei teinudki. Olin mänginud erinevates noortekoondistes ja suvel enne 12. klassi minekut kutsuti mind Flora esindustiimiga Küprosele laagrisse. Teitur Þórðarson oli toona peatreener ja mulle tehti ettepanek lepinguks. Võtsin selle vastu ja mul ei tekkinudki – kahjuks või õnneks – hetke, kus oleksin pidanud otsustama, kas hakkan jalgpalluriks. Enne keskkooli lõppu oli mulle pakkumine tehtud ja võtsin selle võimaluse vastu.

Mis on Ukrainas mängimisest kõige eredamalt meeles? Kas ja kui raske oli, et su esimene välisklubi oli just Ukrainas?

(Stina, Tallinn)

Meeles on, kui ranged olid nõudmised palliplatsil ja trennides. Ukraina liiga ei tundu eestlaste jaoks väga atraktiivne, aga kui seal käib iga üleminekuakna jooksul rohkem kui 30 mängijat end näitamas, siis see tõestab, et sealne sõel ja nõudmised – nii füüsilised kui tehnilised – on päris kõvad. Lisaks: tippklubid nagu Donetski Šahtar ja Kiievi Dinamo mängivad ju kogu aeg eurosarjades. Sealne keskmine tase oli kindlasti oluliselt tugevam kui muudes liigades, kus olen mänginud. Meeles on ka kõik jalgpalliga kaasnevad baasid, elamised jne – see on ikkagi elustiil. Ka see jäi meelde, et Ukraina on ikkagi traditsiooniline jalgpallimaa: teisi spordialasid tehakse, aga kõigepealt tuleb jalgpall ja alles siis muud alad.

Kui raske oli see, et see oli esimene välisklubi? Ega kui pakkumine tuli, siis mul väga mõtlemiskohta polnud. Mul oli soov minna välismaale, tuli pakkumine ja haarasin kinni. Mõni eestlane võib ju praegugi rääkida, et tal on valida, kuhu minna, aga kas see ka tegelikult nii on...? Aga raske oli Ukrainas võibolla ainult keele tõttu. Alguses oli keeruline, aga meil oli kümme välismaalast ja sai nendega suheldud, lisaks tulid ajapikku ka mõned koolis õpitud venekeelsed sõnad meelde.

Kuivõrd erinev oli Leedus mängimine võrreldes Eestiga?

(Veiko, Tartu)

Läksin Leetu mängima 2007. aastal ja kui 2015. aastal siirdusin Levadiasse, siis 12 aastat varem Leedus nähtud tingimused olid paremad kui hiljem Eestis. Jätame Eesti mõistes Flora kõrvale, sest neil on kasutada A. Le Coqi baas, aga 2015.–2016. aasta tingimused olid – või on siiani – ülejäänud klubides kehvemad kui toona Leedus. Seal oli klubil ikkagi oma baas ehk maja, jõusaal, meditsiinikeskus, tehti süüa, pesti su riideid jne. Jalgpallihalli polnud, aga selle asemel käidi hooaja eel Türgis laagrites. Võime mõelda, et meil on siin Premium liiga, aga tegelikkuses on vahe sees, sealsed olmetingimused olid juba toona paremad ja ka liigatase oli parem. Ega meid Baltikumis väga suure jalgpallirahvana teiste poolt ei võeta ka: leedulaste jaoks on nemad esimesed, lätlased midagi natuke oskavad, aga meie kohta arvatakse, et me ei jaga midagi.

Kuidas läks sul sisseelamine Aserbaidžaanis?

(Roland, Pärnu)

Midagi väga keerulist ei olnud, sest Dmitri Kruglov oli juba seal ja Andrei Stepanov tuli ka, nii et olime eestlastega kolmekesi. Seal oli mängijate jaoks tõlk olemas, nii et keelega sai hakkama. Bakuu oli linnana väga äge. Eks kohalik olmeelu võttis harjumist, aga selleks pead valmis olema, kui välismaal elad. Meie siin oleme harjunud, et täna tahan koju internetti ja homme on olemas, aga mujal on veidi teistmoodi. Võibolla ootamatult lihtne oli see, et kuna mu naine oli lapseootel, siis me ei teadnud, mis sünnitusest saab, aga tuttavad aitasid kontaktidega ja kõik laabus. Sealsed haiglad on korralikud ning sain ise ka sünnituse juures olla.

Kuidas hindad oma aega Aserbaidžaanis ja Venemaal?

(Hannes, Paide)

Aserbaidžaan oli kihvt kogemus, sai musta kalamarja süüa (naerab – toim.). Ega Venemaal pärast Ukrainat enam midagi nii erinevat polnudki. Usun, et üsna okei aeg oli. Meeles on see, et kuna kodus mängisime sageli ründavamat ja võõrsil kaitsvamat jalgpalli, sain võõrsil isegi rohkem mängida.

Kuidas sattusid Hiinasse mängima? Mis olid võrreldes Lääne klubidega põhilised erinevused suhtumises, igapäevaelus ja jalgpallimängus?

(Raul, Pärnu)

2010. aastal lõppes mul Aserbaidžaaanis leping ja kuna meie klubi eesmärgiks oli alati meistritiitel, aga jäime vist neljandaks, siis vahetati ligikaudu 15 leegionärist välja peaaegu kõik, mina sealhulgas. Sain juba toona Hiinast pakkumise, aga erinevatel põhjustel me siis veel kokkuleppele ei jõudnud. Hiinas olles sain kõne agendilt, kes tegeles Ida-Euroopa klubidega, ja ta pakkus võimalust mängida Venemaal. Kuna olin Ukrainas juba olnud, siis ma Venemaad ei kartnud ja saigi mindud. Lõpuks olid seal seisud aga segased, sest Venemaa oli just saanud MMi korraldusõiguse ja oli segadus, kes ehitab staadionit, kes juhib klubi, kes on presidendiks jne. Uue aasta alguses olime Türgis laagris ja selle aja jooksul vahetusid klubi juhtkond ning treenerid kaks korda, lisaks olid seal ka paari kuu ulatuses tasumata palgad. Samal ajal sain Hiinast pakkumise ja seekord saime kokkuleppele.

Kui võrrelda nende klubidega, kus ma mänginud olin, siis Hiinas oli samamoodi, et sul on oma baas, vajadusel oma tuba, kui päevas on kaks trenni jne. Meil oli seal ka belglasest treener, nii et ilmselt tema treeningumetoodika tõttu ei olnudki seal mängida niivõrd erinev kui Euroopas. Aga kindlasti erines see, et leegionäridele on nõudmised hoopis teised. Kui kaotad, siis vastutavad kokkuvõttes leegionärid. Hiinlased võivad aastakümneid ühes klubis mängida, aga toona polnud ühelgi leegionäril pikemat kui aasta kehtiv leping. Erinev on ka see, et kulisside taga toimub omaette mäng. Mina läksin sinna katsetele ja pidin saama üheaastase lepingu, mille sõlmimine sõltus ühest treeningmängust. Enne seda kutsuti mind koos agendiga klubi presidendi juurde, üheaastasest lepingust sai kaheaastane leping ja tegime selle ära enne, kui toimus mäng, mis pidi justkui mu saatuse otsustama. Treenerid ei teadnud sellest midagi. See oli veidi omapärane.

Kui palju maksti Hiinas võrreldes teiste sinu karjääri välisklubidega rohkem palka? Kui palju said tänu seal veedetud ajale rahalises mõttes tulevikku kindlustada?

(Madis, Tartu)

Sel ajal ei olnud nii kosmilisi palkasid nagu viimastel aastatel. Üldiselt on minu sissetulek olnud igas klubis üsna samasse auku, aga boonuste süsteemid on olnud teistsugused. Kindlat palganumbrit ei tahaks ma öelda, aga kui laps käis Hiinas lasteaias ja kuu aja tasu oli 1000 eurot, siis see summa meil leidus.

Kuidas eri välisriikides keelega hakkama said?

(Tõnis, Pärnu)

Eks igas riigis on oma keel, aga Ida-Euroopa piirkonnas – Leedus ja ka Aserbaidžaanis –  sai ikkagi enamasti vene keelega hakkama. Hiinas oli keerulisem, aga õnneks oli mängijatel 24/7 tõlk olemas. Või mis õnneks – mõnes mõttes kahjuks, sest keele õppimisest ei tulnud midagi välja. Kohvikus saan asjad tellitud, aga ega keelt tegelikult ei räägi.

Taavi Rähn võitluses Diego Forlaniga. Foto: Timur Nisametdinov/AP

Millises välisklubis oli kõige raskem?

(Roman, Tallinn)

Füüsiliselt oli kõige raskem Ida-Euroopas ehk Venemaal ja Ukrainas. Seal on metoodika rajatud sellele, et tugevam jääb ellu. Pärast mängu jooksed veel raudvestiga ringi, et tugevamaks saada, ja päevas on kolm trenni. Laagrid algavad päikesetõusul sellega, et hommikuvõimlemisena jooksed kuus kilomeetrit või on kavas pooleteise tunni pikkune trenn. Türgi laagris algasid hommikud sellega, et mere ääres olid aeroobika-, akrobaatika- jne treeningud, juba kella kümnest oli teine trenn. Kolm kuud ettevalmistusaega mööduvad ainult nii, et sööd, magad, treenid. Kas see on kõige õigem metoodika, see on juba omaette teema, aga seal olles pead füüsiliselt neid tingimusi täitma. Mentaalses mõttes ei ole mul kusagil väga raske olnud, sest olen suhteliselt hea kohaneja. Mul on ka pere kaasas olnud ja võibolla neil on raskem olnud, sest näiteks Venemaal olid välismängudel vahemaad väga pikad.

Millisesse välisklubisse läheksid tagasi?

(Kadri, Rakvere)

Tagantjärele võin öelda, et pole kohta, kuhu ma ei läheks tagasi. Eks Ukraina oma treenerite ja trennide poolest oli karm, aga siiski omaette huvitav kogemus. Võin öelda, et läheksin igale poole tagasi! Eks jalgpallurina ikka mõtled, millal see trenn juba läbi saab ja kui tüütu on see, et iga nädalavahetus on mängude tõttu kinni, aga kui see läbi saab, siis paari aasta järel hakkad selle järele igatsema.

Sinu debüüt A-koondises oli kuulsas Eesti ja Hollandi 2 : 4 kohtumises, kus sekkusid avapoolajal vahetusest, olles eelneval päeval U21 koondise eest mänginud. Pärast mängu teenisid kehva tagasisöödu eest tohutult kriitikat. Kui ootamatu oli sulle see, et Arno Pijpers sind sellisel hetkel mängu pani? Kuidas mõjus suur kriitika enesekindlusele?

(Mihkel, Pärnu)

Kas just ootamatu... Eks noore poisina Viljandi Tulevikust peale saada on ikka ootamatu, aga ma ju koondiselaagrites käisin ehk polnud nii, et eile olin Viljandis, täna siin. Ma ei pidanud ennast kindlasti põhikoosseisu meheks, et oleksin pidanud tingimata saama mängu, nii et võibolla selles mõttes oli positiivne üllatus, aga kui võimalus anti, tuli minna. Enesekindluse osas – pigem oli see rohkem ajakirjanduse asi. Muidugi mingil hetkel vahetult pärast mängu võis see minus midagi mõjutada, aga sportlasena ei saa selliseid asju hinge võtta. Tuleb omaks võtta konstruktiivset kriitikat.

Mulle on jäänud mulje, et olid teatud aastatel koondise fännide seas justkui lihtne märklaud, keda mõnitati. Kui palju sa ise midagi sellist tundsid? Kuidas see sind mõjutas?

(Elsa, Tartu)

Olin juba ju 2003. aastal mängimas Ukrainas, see andis kindlasti sisemist usku juurde. Seal on üleminekuakende jooksul pool Jugoslaaviat ennast näitamas – lisaks kohalikud mängijad – ning kui sellises konkurentsis oled regulaarselt põhikoosseisus, siis see annab enesekindlust juurde. Ega ma igasugust mula ei võtagi hinge. Ja ega ma väga kehvasti ei saanud ju mängida, kui kogu aeg koondise juurde tagasi kutsuti, midagi pidi ikkagi hästi olema!

Kas unistad, et oleksid koondise eest värava löönud?

(Kevin, Ilmatsalu)

Unistada ikka võib... Aga mis me siin räägime: Enar Jäägeril on vist ju 100 mängu ja ka null väravat (naerab; Jäägeril on tegelikult kirjas 126 mängu ja null väravat – toim.). Eks muidugi oleks võinud mõne ikka ära lüüa, aga ega see otseselt hinge ei näri.

Keda sa eelistasid Eesti koondise kaitsjatest enda kõrvale mitte mingil täpsel ajal, vaid üldiselt?

(Raimond, Tallinn)

Ei teagi. Eesti on nii väike ja sinuga samal ajal mängivad mehed, kellega oledki kümme aastat sama võistkond. Mul polnud kellegi osas ei keele- ega muid barjääre. Kui peaks tõesti valima, siis Raio Piirojaga mängisin koos kõige rohkem, lisaks oleme mõlemad Pärnust pärit ja koos trennis käinud väikesena.

Kas kahetsed, et koondise eest 100 mängu täis ei saanud?

(Martin, Tallinn)

Eks minu algusaastatel olid Raio Piiroja ja Andrei Stepanov kindel kaitsepaar ja kui ründajana on noorel mehel lihtsam mänguaega saada, siis kaitsjana on see raskem. Keskkaitsjana on nii, et saad kas 90 minutit või sa ei mängi üldse (naerab – toim.)! Eks meil siin Eestis on 100 mängu muutunud selliseks, et kui oled tõsine jalgpallur, peaksid selle täis saama, aga muu maailmaga võrreldes on ka mu praegune number – 74 mängu – väga soliidne.

Kas usud, et lõpetasid oma karjääri õigel hetkel?

(Andres, Tartu)

Tagantjärele võib öelda, et võibolla oleksin pidanud lõpetama varem. Florasse naastes oli veel tunne, et tahaksin mängida, aga 2015. aastal Levadias oli juba tunne, et oleksin pidanud varem lõpetama. Mul ei olnud enam sisemist tahet, aga jätkasin seetõttu, et mulle meeldis see rütm ja elustiil. Võibolla ei suutnud ma toona enam endast anda nii palju, kui oleksin võimeline olnud. Samas Levadia järel mu viimane hooaeg Paides oli jällegi omamoodi huvitav kogemus, sest sain näha, kuidas toimib poolamatöörklubi. Eestis mängiva professionaalina võid sellise tiimi vastu minnes mõelda, et niikuinii võidad – ja võidadki –, aga poolamatöörklubi juures olles näed, millise pühendumusega tegelikult toimetavad mehed, kes päeval käivad tööl ja siis tulevad mängima. See on silmi avav kogemus. Paides veedetud aastast tekkis mul väiksemate klubide vastu sisemine austus.

Kas oled oma karjääris midagi kahetsenud?

(Kristjan, Põlva)

Ukrainas ei läinud viimasel aastal kõik nii, nagu pidi. Seal mängis poliitika rolli selles, et mu koduklubi Lutski Volõni kukkus esiliigasse. Sealt äratuleku osas olen tundnud, et ehk veidi kiirustasin... Kui oleksin olnud kannatlikum, oleksin ehk saanud minna mängima mujale, mitte Leedu kõrgliigasse, sest see oli Ukraina meistriliigaga võrreldes ikkagi aste madalamal. Ent ma ei osanud seda olukorda toona muudmoodi lahendada, sest polnud kõrval ka inimesi, kes oleksid aidanud, nii et otsus tuli teha oma peaga. Leedu liiga tundus toona ahvatlevam kui Ukraina esiliiga, aga kas see ka sportlikult tegelikult nii oli...?

Mis on su karjääri eredaim hetk?

(@randarlepik)

Ilmselt koondisega see aeg, kui peaaegu EMile jõudsime. Olen küll Eesti meister ja Leedu meister, aga kas need nüüd nii suured saavutused on? Koondisega tol perioodil mängides olin ligikaudu 80% mängudes põhikoosseisus, nii et see on ilmselt eredaim aeg.

Mida arvad Eesti koondise ja jalgpalli hetkeseisust: mis on hästi, mis halvasti?

(Taavet, Tallinn)

Koondise tulemused võiksid paremad olla. Samas on lihtne öelda, et võiks olla ja teha, aga tuleb ikkagi vaadata suuremat pilti, mis on tegelikkus ja meie tingimused. See, et nüüd makstakse jalgpalliliidu poolt teatud mängijatele stipendiume ja nad ei pea enam tööl käima – sellest algab kõik pihta. Nii peakski olema. Meie erinevad valdkonnad – mängijate valik, tingimused, noortetöö – liiguvad kõik paremuse suunas, aga tegelikkuses on meil mahajäämus suur. See peegeldub ka tulemustes ja see ongi meie praegune tase.

Kas ja kui palju jälgid praegu oma kodukandi Pärnu jalgpalli käekäiku?

(Karl, Pärnu)

Ikka jälgin, olen sealsete muredega ka natuke kursis ja tean, mis tulemused on ja kus mängitakse. Tänavu osalevad kõik kolm klubi esiliigas, seda on Pärnu-suguse linna kohta palju. Peaks olema üks klubi ja usun, et see suudaks edukamalt mängida, aga ju on kusagil klubijuhtide tasandil midagi viltu ja ei saada vedama, nagu peaks. Eks ta natuke kurb on, et selliste linnade tiimid nagu Paide või Kuressaare mängivad meistriliigas, aga Pärnu tiimid pusivad omavahel esiliigas.

Taavi Rähn

Sünniaeg: 16.05.1981

Klubid: Lelle, Viljandi Tulevik, Flora, Lutski Volõn (Ukraina), Ekranas (Leedu), Bakuu Neftši (Aserbaidžaan), Kaliningradi Baltika (Venemaa), Tianjin Songjiang (Hiina), Hunan Billows (Hiina), Jaro (Soome), Levadia, Paide Linnameeskond

Koondisekarjäär: 74/0