Mis kirjutatakse sisse jalgpalluri lepingusse?
/nginx/o/2020/08/27/13301930t1h35c9.jpg)
Kui endine Rootsi koondislane Stefan Schwarz 1999. aastal Valenciast Sunderlandi siirdus, seadis Inglise klubi talle lepingusse karmi punkti: leping tühistatakse, kui Schwarz peaks selle jooksul võtma ette reisi kosmosesse.
Tundub jabur nali? Tegelikult lisati säärane punkt lepingusse täie tõsidusega. «Soovisime klubi kaitsta,» meenutas Sunderlandi toonane tegevjuht John Fickling hiljem The Athleticule. «Toona räägiti väga palju sellest, et üsna pea saavad tavainimesed kommertslendudega kosmosesse sõita. Arvasime, et kahe-kolme aasta pärast on kõigil see võimalus, ja Stefan oli sellest vaimustuses. Maksime tema eest korraliku summa ja siis tuli välja, et tema agent oli valmis esimese säärase lennu peale piletid ostma.»
Toonast tõsist mõtet kosmosesse sõita kinnitas ka Schwarz. «See oli mu agendi idee. Mulle oleks see väga meeldinud.»
Praeguseks 51-aastane Schwarz ei ole paraku oma unistust täide viinud, ent omapäraseid lepinguklausleid on tippjalgpallis veelgi nähtud. Kui Luis Suárez Liverpoolist Barcelonasse siirdus, olevat tal mõnede andmete kohaselt olnud lepingus klausel, mis keelas vastasmängijate hammustamise. Tema asemel Liverpooli toodud Mario Balotellile kirjutati aga kontrahti sisse, et halva käitumise korral on klubil õigus leping lõpetada.
Lendamist peljanud Dennis Bergkamp lasi oma Arsenali lepingusse sisse panna punkti, mis sätestas, et ta ei ole kohustatud võõrsilmängudele kohale ilmuma, kui ainus viis matšile jõuda on sinna lennukiga reisida. 2011. aastal kodumaa klubi Flamengoga liitunud Ronaldinho aga võitles lepingusse punkti, mis lubas tal kuni kaks korda nädalas pidutsemas käia.
Kunagine Saksa vutimees Giuseppe Reina oli väga õnnelik, kui suutis oma lepingusse Bielefeldi Arminiaga sisse suruda punkti, mis kohustas klubi mängijale igal aastal uue maja ehitama. Paraku jäi tal kahe silma vahele, et lepingus ei olnud kirjas, kui suur peab maja olema – seega valmistas klubi talle kõigil kolmel lepingu kehtimise aastal maja… mänguklotsidest.
Eesti tüüplepingud teevad asja lihtsaks
Suurem osa jalgpallurite töölepingutest mõistagi selliseid punkte ei sisalda ja on suhteliselt lihtsakoelised. Lepinguteksti pikkus ja sellele eelnevate läbirääkimiste maht on võrreldes mõne välisriigiga köömes.
«Eestis on tüüplepingud ja asi on väga normaalselt lahendatud. On konkreetsed numbrid ja mängija teab täpselt, kui palju tema kontole palka jõuab ja kuidas käib boonuste maksmine. Eesti lepingud on meeldivalt konkreetsed ja lühikesed,» selgitab jalgpalliagent Harri Ojamaa Jalkale.
«Näiteks Soomes on lepingutel samuti tüüppõhi – kui oled selle ühe korra läbi töötanud, ei teki enam küsimusi. Mõnes teises riigis tuleb aga kõik detailid eraldi üle vaadata.»
Eesti Jalgpalli Liidu pakutava tüüplepingu eestikeelne versioon on viie lehekülje pikkune ja väga eriskummalisi sätteid ei sisalda – mõnes kohas on pooltele jäetud võimalus olenevalt konkreetsest olukorrast lüngad täita. Kosmosereisid ja ekstreemsport on üldjuhul kaetud sättega, mis keelab osaleda ohtlikes tegevustes, mida klubi pole enne heaks kiitnud ja mis ei ole klubil kindlustusega kaetud. Samuti tuleb mängijal järgida tervislikke eluviise, hoida ennast füüsilises tippvormis – ning mitte viibida avalikus kohas alkoholi-, narko- või toksilises joobes.
Ojamaa sõnul on need tavaliselt punktid, mille suhtes läbirääkimisi ei peeta. «Seda ju ei ole, et üritame klubiga arutada, et äkki võiks ikka väikese promilliga trenni tulla,» naerab agent.
Mujal riikides kipuvad läbirääkimised venima enamasti seetõttu, et lepingusse ei ole esialgu tingimusi piisavalt konkreetselt märgitud. «Probleem on enamasti see, et lepingusse pannakse sisse brutopalk. Mängija tahab aga ju teada saada, palju ta sellest kätte saab, brutonumbriga ei ole ju suurt midagi teha. Netopalk oleneb aga nii paljudest asjadest, et klubid ise ka tihtipeale ei tea, palju sealt lõpuks järele jääb,» selgitab Ojamaa.
«Selle, mis mängijale oluline on, saab tegelikult üldiselt ühe lehekülje peale panna: palk, lepingu pikkus ja see, millised klauslid on selle pikendamise osas. Kas korter on? Kes maksab kommunaalide eest?»
Tants palga ümber
Lepingu juures on üks kõige olulisem punkt mõistagi palk, mille suhtes võivad läbirääkimised pikalt kesta isegi siis, kui mõlemale poolele sobiv pakkumine on tehtud. «Isegi kui klubi pakub alguses normaalse summa, mis mängijale sobib, on minu töö seda numbrit ikkagi veel üles rääkida. Enamasti on muidugi nii, et kui mängija tahab 5000 euro suurust palka ja klubi on nõus seda pakkuma, siis piltlikult öeldes pakutakse alguses 3500, mina aga küsin 7000 vastu ja lõpuks jõuame sinna 5000 juurde kokku. Kui ma kohe alguses 5000 küsiks, siis klubi näeks, et ahaa, siin saame 4000ga hakkama.»
Vutisõbrad, kes on mänginud «Football Manageri» sarja arvutimänge, teavad hästi, et kui lepingu läbirääkimistel pole mängija madalama palgaga nõus, tasub tema agendile natuke suuremat kompensatsiooni pakkuda ja kontrahti sõlmimine kulgeb kohe libedamalt. Ojamaa sõnul võib see mingitel juhtudel nii olla ka päris elus.
«Kahjuks tean, et on agente, kes nii teevad. Ma ise olen aga sedavõrd aus inimene, et ma ei kujutaks ennast ette midagi sellist tegemas – et klubi võidab väiksema palga maksmise näol ja mina suurema kompensatsiooni näol, aga mängija kaotab palgas kõige rohkem. Isegi kui nii teeksin, siis ei saaks öö läbi magada, helistaks hommikul mängijale ja pakuks omast taskust seda raha, millest ta ilma jäi!»
Kas väravaboonus muudab mängija isekaks?
Kuulus Inglismaa vutitreener Harry Redknapp on rääkinud lugu ajast, kui ta tõi meeskonda ründaja Jermain Defoe. Palluri agendina tegutses ta ema, kes küsis peale suure nädalapalga ka boonust iga löödud värava eest. Redknapp olevat seepeale ärritunud ja küsinud: «Miss Defoe, maksame Jermaini eest 12 miljonit ja ta hakkab teenima 50 000 naela nädalas. Mis te arvate, mille eest me talle maksame?»
Kuigi ründajate puhul on väravaboonused suhteliselt levinud, ei leia Ojamaa, et see pallurid isekaks muudaks – pigem loeb mängija iseloom.
«Sa võid Cristiano Ronaldole panna lepingusse isegi punkti, et ta saab iga löödud värava eest trahvi, aga tema iseloom on selline, et ta tahab ikka ise värava lüüa,» arvab agent.
Tänapäeval saavad tippmängijad preemiaid mõistagi ka väravasöötude ja kõige muu eest, mis headele tulemustele kaasa aitab. «Mulle näiteks väga meeldib, kui võiduboonuseid saavad ka pingil olevad mängijad. Seda suudavad endale lubada suuremad klubid, aga see väldib olukorda, kus näiteks meeskond võidab, aga mängija on pettunud, sest lisaks platsile mittepääsemisele jääb ta ka boonusest ilma,» toob Ojamaa välja.