Pöörased läbimurded lühendavad korvpalluri karjääri?

Dwyane Wade on pidanud oma mängustiili tõttu pidama mitmeid vigastuspause. Foto: AFP/SCANPIX

Korvpalliliigas NBA hinnatakse võimsate pealt­panekute kõrval kõrgelt ka kiireid ja teravaid läbi­murdeid, mis lõpevad efektse korviga. Siiski on sellisel tegutsemisel ka omad riskid.
 

NBAs on tavapärane vaatepilt, kus välkkiire tagamängija murrab edukalt korvi alla ning saadab seejärel palli korvi või hoopis lajatab selle võimsalt läbi rõnga. Siiski ei lõpe kõik sellised hulljulged ettevõtmised alati rõõmsates toonides – nii mõnigi kord võib kiiretele liigutustele järgneda ebaõnnestunud maandumine, mille tagajärjeks võib olla vigastus.

Eelmisel suvel liitusid Miami Heatiga LeBron James ja ­Chris Bosh. Varasemalt oli tiimi koosseisus ka Dwyane Wade. Juba toona avaldati arvamust, et meeskonda võib saata edu, kuid ühe tähtmängija vigastus võib avaldada Miami klubi esitustele suurt mõju.

Eelkõige kardeti hulljulgete läbimurrete poolest tuntud Wade’i tervise pärast. Nagu ajalugu on näidanud, pole ta seni suutnud ühtegi NBA hooaega täismahus kaasa teha ja ka tänavu on tulnud juba esimesed matšid traumade tõttu vahele jätta.

«Oma mängustiili tõttu on ta terve karjääri vältel heidelnud mitmete vigastustega,» tõdes NBA uudiseid kajastav ESPNI ajakirjanik Brian Windhorst.

«Sel aastal ei ole ta saanud platsil tegutseda nii, nagu tahaks, kuna ta kardab oma jalale taas viga teha,» lisas meeskonnakaaslane LeBron James ESPNile.

Viimase pahkluutrauma sai Wade siiski kaitses tegutsedes, kuid ka sellele halvale maandumisele eelnes hüpe õhku. Oma tervisehädasid kommenteerides naljatles 30-aastane Wade, et probleemid on tingitud vanusest.

193 cm pikkuse palluri mängustiili iseloomustamiseks sobib ideaalselt heita pilk käimasoleva hooaja statistikasse. Nii on Wade tänavu vaid kolmel korral edutult proovinud õnne kolmepunktiviske joone tagant, kuid korvile lähemal olles on ta sooritanud koguni 155 viset.

«Neil mängijatel, kes seal korvi all õhus lendavad, on ikka oht ennast vigastada,» tõdes ainsa eestlasena NBAs pallinud Martin Müürsepp. «Kiirused on seal suured ja korvi alla murtakse ohtralt. Igaüks teab oma eeliseid ning üritab neid maksimaalselt ära kasutada.»

Kui läbimurretele keskendunud korvpallurid võivad ennast tihti vigastada ja peavad seetõttu kaaslaste mänge kõrvalt vaatama, siis kaugvisetele spetsialiseerunud tagamängijad on traumadega enamasti vähem kimpus. Võrreldes näiteks Wade’iga tegi rohkem kolmepunktivisetele spetsialiseerunud Indiana Pacersi legend Reggie Miller karjääri jooksul viiel hooajal kaasa kõikides kohtumistes ja viiel korral jäi vahele vaid üks põhihooaja matš.

«Mina olen selles mõttes hea näide. Ka mina mängisin läbimurretele keskendunud korvpalli kuni 30. eluaastani. Seejärel vigastasin põlve ristsidet ja seetõttu tuli oma stiili muuta – mulle sattusid väga head treenerid, kes tegid minust viskava mängija,» meenutas endine viskekahur Gert Kullamäe. «Mingil hetkel tuli mitmest asjaolust tulenevalt lihtsalt oma tegutsemine väljakul üle vaadata ning sain seetõttu veel pikalt heal tasemel mängida. Pärast rasket traumat hakkad ikka vähem riske võtma.»

Pidevad läbimurded korvi alla ning kokkupõrked endast suuremate mängijatega jätavad paratamatult oma jälje. Vaatamata oma 183 cm pikkusele kasvule proovis Allen Iverson tihtipeale võimeid endast pikemate mängijate vastu. Loomulikult sündis nendest ettevõtmistest palju efektseid korve ja 2001. aasta kevadel viis ta Philadelphia 76ers’i NBA finaali ning lisaks tunnistati ta toona põhihooaja parimaks mängijaks.

Kõigel sellel oli siiski ka oma hind. Nii pidi ta karjääri jooksul kohtumisi vahele jätma nii õla-, pöidla-, sõrme-, põlve-, puusa-, küünarnuki-, suure varba, pahkluu- ja erinevate lihasevigastuste tõttu. Samas kogus ta tuntust selle poolest, et tihtipeale ei olnud trauma piisav põhjus kohtumisest eemale jääda ning nii rassis ta väljakul ka vigastatuna. 2004. aasta veebruaris nimetas USA Today ta seetõttu ka profispordi üheks sitkemaks meheks.

«Kui oled terve, noor ja tippvormis, siis ei mõtle hetkekski selle peale, et võid endale väljakul viga teha,» sõnas Kullamäe. «Mida vanemaks saad, seda vähem aktiivseks muutud – siis hakatakse juba rohkem peaga mängima ja vähem riske võtma.»

«Päris nii ei saa öelda, et rohkelt läbimurdeid tegevate mängijate karjäär saab varem läbi – lihtsalt «lenduri» ajad saavad mingil hetkel läbi ja tuleb väljakul teisiti tegutsema hakata,» lisas Müürsepp.

Tänavune NBA hooaeg suurendab vigastuseriski

Korvpalliliigas NBA alustati tänavu mängudega alles detsembri lõpus ning seetõttu peetakse põhihooajal tavapärase 82 kohtumise asemel 66 matši.

Siiski kujuneb teekond play-off’i tavalisest pingelisemaks – keskmiselt tuleb klubidel pidada koguni 3,7 mängu nädalas. Tihedam kalender tähendab omakorda aga suuremat koormust palluritele ning seetõttu võib oodata, et ette tuleb ka rohkem traumasid.

Väiksem põhihooaja mängude arv omakorda tähendab, et igal matšil on varasemast suurem kaal ja põhitegijate puhkuseminutid jäävad küllaltki napiks.

Kuigi NBA klubid on tänavusel hooajal praeguseks pidanud keskmiselt vaid 13–14 kohtumist, on mitmed tähtmängijad erinevate vigastuste tõttu pidanud juba matše vahele jätma.

Lisaks Wade’ile on kaaslaste askeldamisi pidanud kõrvalt jälgima näiteks tema tiimikaaslane LeBron James, Ray Allen (Boston Celtics), Richard Hamilton (Chicago Bulls), Jason Kidd (Dallas Mavericks), Nene (Denver Nuggets), Brook Lopez (New Jersey Nets), Eric Gordon (New Orleans Hornets) ja Manu Ginobili (San Antonio Spurs). (PM)