Välismaal töötav Eesti jalgpallitreener: meie klubide huvi ja professionaalsus noormängijate arendamisel on väga nõrk

Eesti jalgpallikoondis. Pilt on illustratiivne.

FOTO: Raul Mee

Hollandis, Norras, USAs ja Soomes jalgpalli noortetreenerina tegutsenud ning hetkel Rwanda kõrgliigaklubi FC Heroest juhendav Jaanus Reitel jagas ühismeedias oma mõtteid Eesti jalgpalli hetkeseisu kohta. Avaldame treeneri loal tema postituse täismahus.

«Jalgpalli areng sõltub kindlasti noortetöö kvaliteedist. Praegused koondise ja klubide tulemused on Eestis viimastel kümnenditel tehtud töö tulemus. Küsimus on: kas me peaksimegi paremad olema? Miks me arvame, et peaksime olema paremad kui praegu oleme???

Meie treenerite koolkond on õhuke, sest praegused treenerid on saanud ise õpetust eelmise põlvkonna treeneritelt. Aga kellelt nemad õpetust said? Maailma jalgpall areneb kiirelt edasi, aga kahjuks ei suuda me siin Eestis asju ajades sellega kaasas käia – oleks vaja pidevat kokkupuudet rahvusvahelise jalgpalliga.

Ise tegin oma treeneri teadmistes sammu edasi välismaal elades, töötades ja korralikel koolitustel osaledes. Aga seda kõike olen teinud oma tahtmise, energia ja rahakoti arvelt. Tüüpilist Eesti klubide suhtumist näitab lugu, kui 2006. aastal sain võimaluse olla kolm nädalat ühe Hollandi tippklubi juures. Samal ajal töötasin ühe Eesti tippjalgpalluri jalgpallikoolis. Lisaks sellele, et koolituse ja reisi omast taskust kinni maksin, jäeti mind ka «karistuseks» palgast ilma...

Klubi ise ei pakkunud välja mingeid võimalusi koolitusteks, kuigi jalgpallur mängis välisklubis. Samuti ei tea, et Klavan ja teised klubijuhtidest endised mängijad oleks võimaldanud oma klubide treeneritel võimalusi käia välisklubides, kus nad ise mänginud on.

Palju süüdistatake Eesti Jalgpalli Liitu, aga samas peaksime vaatame ka klubide poole. Ega Aivar Pohlak ei lähe ju Nõmme Kalju U10 tiimi treenima, klubid peavad seda tööd tegema.

Julgen väita, et meie jalgpalliklubide huvi, tahtmine ja professionaalsus noormängijate arendamisel on väga nõrk. Isegi tippklubide treeninggruppides jooksevad väga eri tasemel mängijad.

Olles hiljuti mitu aastat töötanud Soome jalgpallis, siis sealne üldine noorte jalgpallitase on meist kaugel ees. Samuti klubide suhtumine ja professionaalsus. Soome klubidega suheldes tunnen professionaalsust juba asjaajamises, rääkimata igapäevasest tööst.

Olen ka hiljuti mitme Eesti kubiga suhelnud, ja see organiseerituse tase ei kannata võrdlust. Lisaks veel näide ambitsioonikusest: näiteks 2016. aastal töötasin seal ühe madalama liiga klubi esindusvõistkonna juures peatreeneri ja noortetöö juhina – sain siis palgaks vast kaks keskmist Eesti palka, lisaks oli klubi poolt auto, korter, telefon ja söögid. Missugune Eesti tippklubi suudab aastal 2020 oma noortetööjuhile sellist pakkumist teha ja tingimusi võimaldada?

Lisaks näen kõrvalt vaadates, kuidas paljud noormängijad ja nende vanemad pole valmis seda tööd tegema, mida mujal maailmas tehakse. Aga eks Eesti-siseselt mängides ja mõnel teise kategooria rahvusvahelisel turniiril osaledes ei tekigi seda kontakti rahvusvahelise jalgpalliga.

Lõpetuseks: loomulikult vastutab Eestis jalgpalli arengu eest Eesti Jalgpalli Liit. Aga samuti on oluline iga klubi, treeneri ja (noor)mängija ambitsioon. Hetkel on meie jalgpallikultuur nii õhuke ja seetõttu ärme arvagi, et peaksime kusagil kõrgemal olema!»

Tagasi üles
Back